Esimest korda teatris

0
683

Käisime täna hommikul kell 11:00 Nukuteatris etendust nimega ”Vurr-vurr vurrkann” vaatamas. Tuleb ju kiddo varakult teatrieluga kurssi viia või mis? Enne etendust oli veidi hirm nahavahel, sest Kennet ei ole viimasel ajal just väga püsiv ühes kohas olema, kuid asjatult.

Ostsin ka kavast pildi, et tema ”Minu täht” raamatusse mälestuseks kleepida vms.

Algul istusime eespool, aga siis kolisime veidi kõrgemale, kus polnud võimalust lavale joosta. Etendus ise oli 30 minutit pikk – täpselt nii pikk, et lapsed ei jõua ära tüdineda. Pilet lapsele maksis 9 eurot ja ühe saatjapilet 6 eurot – igati mõistliku hinnaga, et enamus jaksavad seda omale lubada.

Kas teil on ka nii, et laps lihtsalt keeldub treppidelt ära tulema ja on nõus kasvõi miljon korda edasi-tagasi nende peal käima? 😀

Ma poleks arvanud, et ükski teatritükk laste tähelepanu nii hästi püüab. Lapsed naersid ja olid vägagi hooked sellest tükist. Süžee oli hästi lihtne ja arusaadav ning hõlmas just neid loomi (koer, kass, hiir, rott, notsu, pardid) ja vidinaid (auto, haamer, lutt, kõristi, vurr), millega pisikesed oma elus tõenäoliselt kõige kiiremini tutvuvad, kui mitte päris elus, siis raamatuvahendusel ikka.

Tahtsin pilti mälestuseks, no hädapärast mingi sai

Juntsud said etenduse käigus nii tibule kui ka hiirele pai teha, mis täiega köitis laste tähelepanu ja ajas nad elevile.

Mulle see etendus meeldis ja minu teada jäi Kennet ka rahule, mis sest et veidi tuduaega sisse sõitis. Koduteel jäi kohe nokki ka. Ahjaa, lisaks pean mainima, et jube hästi sobis nii Kaisa Selde’le kui ka Anti Kobin’ile mõlema rollid. Antil on hästi mõnus madal hääl, mis paneb kuulama ja Kaisa ise nii armas ja selline särav, et isegi lapsed jäävad teda vaatama.

Etendus sobib siis 1-2 aastastele lastele, vanematel võib-olla hakkab igav, seetõttu nendele soovitaksin midagi raskemat juba. Piletilevis on variante küll. Ma tahaks Kentsuga nüüd järgmiseks minna kas ”Kodud” või ”Metsakülad” vaatama. Vanusesoovitus on küll 3-5a, aga ehk elab üle.

Kui nüüd võrrelda beebikino ja beebiteatrit, siis kindlasti julgen kahe käega rohkem teatrit soovitada. Laval, 3D-s päris inimesi ja päris asju vaadata on ikka tunduvalt parem, kui kinosaalis ”istuda” ja pooleteistaastasel järgi joosta, sest ta ei oska veel ekraanil olevat pilti kinni püüda.

Just hiljuti käisime ka esimest korda kinos Kennetiga, seetõttu mõtlesin neid kahte käiku ka praegu võrrelda. Kui poleks Triinu ja Sannat kaasas olnud, oleks ikka päris igav olnud. ”Talve” filmist ei näinud me suurt tuhkagi, aga vähemalt saime omavahel vaikselt jutustada ning Sanna ja Kennet kinotoolide vahel peitust mängida ja kamapalle süüa. 😀

Hädaliisu pilditegemise vastu protesteerimas

Kinno on hea minna siis vist, kui laps on a) väga väike, kui ta ainult magab ja sööb ja kakab ja pissib ja krooksub b) juba nii vana, et multikad tema tähelepanu köidavad. Meie oma pole näiteks üldse huvitatud televiisori vaatamisest(thank God!), küll aga, kui hambaid peseme, siis telefonist mõne laululise video vastu pole tal midagi. See on isegi Andrusega tal traditsiooniks saanud, et Truss paneb Kenneti jalgade peale telefoni ja samal ajal peseb Kentsu hambaid. 😀 Mina olen nii vastik ema, et pesen vannitoas ja ei mingeid multikaid. 😀

Millal teie lapsega esimest korda beebikinos või teatris käisite? Kuidas läks?

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here