#LiinajaAndrus55

0
3202

Sain mõni aeg tagasi Fotoraadilt sünnipäeva pildid kätte, jeee! Aitäh teile Kerli ja Mikk, oleme alati teie tehtud tööga väga rahul. Jõulupildistamisel näeme!

Kerin nüüd natukene ajas tagasi ja räägin veidi meie sünnipäevast.

Mina teadsin ammuilma, et see aasta tahan suurt sünnipäevapidu korraldada(sest ma pole kunagi väga oma sünnat pidanud) ja kuna meie need on lähestikku, siis miks mitte ka koos pidada. Trussik tuli ainult nõusse saada. Lapse sündi silmas pidades ei olnud ta kindel, kas nii suurelt pidamine on mõistlik ja teostatav. Õnneks otsustasime siiski pidada.

Hakkasin peopaiga luuret juba päris varakult tegema. Enamus kohti mahutasid maksimum 50 inimest. Seetõttu kehtis meie kutse ka ainult ühele, sest kartsime, et me lihtsalt ei mahu peopaika ära. Meil oli u 70 kutsutud ja kohale tuli 58, loomulik kadu :D. Minu ema, isa, tädi, onu ja täditütar olid sellel ajal Kreetal kõhtusid pruuniks päevitamas, sealt juba nt – 5 inimest. Ema on siiamaani solvukas, et nii lolli kuupäeva valisime. Aga pole viga, saab vähemalt pilte vaadata ja kaasa elada, asi seegi 😀

Ühesõnaga, pidin otsima koha, kuhu mahuks 70 inimest ära ja neid kohti polnud üldse palju. Google, meie netiavaruste Jumal, leidis üles sellise koha nagu Männiaru Puhkemaja. Tundus väga mõnus koht, kus sünnipäeva pidada. Linnast väljas, kus keegi meid ei sega ja me ei sega teisi inimesi. Suht nõme, kui korraldatakse mingi korterisimman ja kell 00:00 on siniste rüüdega onud ukse taga ja ajavad peo laiali, sest naabrid tahavad nädalavahetusel norsata.

Meie võtsime kogu ”paketi”, mis hõlmas kõiki nende pakutavat majutust. Rentida saab eraldi ka ainult ”Peomaja”, kui ööbijaid on vähem – seal on magamiskohti 14. Lisaks võtsime ka catering’i nende poolt. Menüü valiku leiab nende kodulehelt. Meie valikuks osutus Menüü II, kui kedagi peaks huvitama. Teades Andrust, siis on väga keeruline midagi lauale panna, et ta ka sööks midagi. 😀 Õnneks jäime ka sellega väga rahule. Lihtne ja maitsev. Tahaks kiita ja tänada neid inimesi, kes seal kohapeal majandasid. Teenindus ja kogu nende suhtumine oli äärmiselt meelepärane meile.

Rääkides kuupäeva valikust, siis suuresti sai see paika tegelikult meie õhtujuhi järgi. Truss sai kolmkümmend 30.septembril ja mina saan kakskümmend viis 30.oktoobril. Otsustasime, et meile sobib iga nädalavahetus selles ajavahemikus. Kuna meie õhtujuht viibib oktoobris (võib-olla ka just praegu) välismaal puhkusel nagu mina aru sain, siis lasime temal valida kuupäeva, mis talle sobiks.

29.09 sobis meile väga hästi, sest Andrus sai kohe järgmisel päeval 30. Rääkides õhtujuhist, siis Arlet Palmiste tegemistega saab tutvuda SIIN. Paljud küsisid, kust ma ta leidsin. See üliandekas inimene jäi mulle silma tegelikult juba aastal 2012, kui ma ühes telesaates osalesin. 😀 Aga see selleks. Siinkohal soovitan soojalt õhtujuht võtta, kui inimesi on palju ja kokku on juhtunud ka eri generatsioonid. No tee, mis tahad.. aga oma peaga ei oska seda pidu nii lahedaks orgunnida. Pealegi, ise tahad ju ka üritust nautida, mitte vägesid juhatada. Arlet  korraldas rahvale erinevaid mänge, ajas juttu meiega ja laulis pillimehega(pillimehega värk oli lisatasu eest). Kogu aeg oli mingi tegevus, aga samas oli ka niisama jutustamise aega. Nii mina, Andrus kui ka meie sõbrad jäid õhtujuhiga väga rahule.

Rääkides nüüd täpsemalt 29.09-st.. Hommik algas kerge ärevusega, ilmselgelt. Planeerisime sünnipäeva pikalt ja tahtsin NII VÄGA, et kõik peoga rahule jääks ja üritus edukas oleks. Ma olen ühel sünnipäeval käinud, mis oli nii sitt(vabandust väljenduse eest), et mõtteis mõlkus, miks üldse sünnipäeva pidamine ette võeti, kui üle taguotsa seda korraldada. Peale seda sünnat, on mul hirm tekkinud, et pärast räägivad inimesed, kui halval peol ma käisin. 😀

Andruse ema ja isa, või peaks nüüd ütlema tulevane ämmamoor ja äiataat, tulid juba eelmisel päeval meile külla. Sain Kenneti Kairele kantseldada jätta, kui me õhupallidele järgi sõitsime. Andrus pidi infarkti saama, et mis mul arus oli, need ju ei mahu autosse, kui laps ja koer ka autosse panna. Ooooopsi, mu juuksed on endiselt blondid, kui rastad ära võtta. Sügasime kukalt ja mõtlesime, et mis nüüd edasi. 30 eurtsi nagu kahju niisama tuulde ka visata, sest ma tahtsin nendega pilte. Suure mõttetöö tulemusena leidsime õnneks lahenduse – läksime lihtsalt enne pidu Männiaru Puhkemajja asju viima. 😀

Tordi tellisin Pagaripoistest. Ma olen alati nende teenust kasutanud ja ka sel korral ei pidanud pettuma. Järgi minnes, tuli üks tädi tordikäruga ja naersime – jumala eest see kõige alumine meie oma poleks, sest see oli mingi giganttort. Ja hallelujah, muidugi oli meie oma. 😀 Ma ei arvanud, et 7kg tort nii suur välja näeb. 😀 Jukerdasime sellega kuidagi autosse ja läksime ostsime mahlad jms ära. Prismakonto sai kenasti boonuspunkte. Oujee. Kes mind tunneb, see teab, et mul on kõik maailma kliendikaardid olemas ja ma olen äärmiselt innukas boonuspunktide koguja igalpool. Lisaks ka maakera suurim juut, kui mul selleks tuju on ja kaupleja ka. Türgis olles ühed müüjad solvusid nii hullult minu peale, et sõimasid mind Jennifer Lopez’iks ja printsess Dianaks, sest mul jätkus jultumust kaubelda. Nad järeldasid sellest seda, et olen suur egoga inimene. Vot tekib küsimus, kuidas Jennifer Lopez ja Diana selle olukorraga seotud olid(ma küll nende ego’ga tuttav pole), aga suva see. Jalutasin teemast kaugele jälle. 😀

Minnes tagasi sünnipäeva lainele.. Kogunemine oli planeeritud 17:30, sest Arlet alustas oma kavaga kell 18:00. Nalja sai täie raha eest, ausalt ka. Mul oli kogu aeg nii palju tegemist ja toimetamist, et ma ei jõudnud isegi süüa väga. Kaks kartulit, natukene kapsast ja väike lihatükk ja ausalt öeldes polnud väga näljane ka. Raseduspekk hoiab kenasti hinge sees.

Istume siis laua taga ja ajame juttu, kui Andrus ühtäkki püsti tõuseb ja sõna tahab võtta. Veidi kummaline tundus, et ta mulle polnud rääkinud. Mõtlesin, et niisama tahtis oma sõpru tänada, mis tundus ka loogiline. Ma tänan ka siis veelkord meie sõpru, kes viimasel hetkel alt ei hüpanud ja kenasti kohale tulid. Ei väsi kordamast, et sõbrad teevad meist need inimesed, kes me oleme praegu ja kes me oleme tulevikus.

Härra tõusis siis püsti, tuli meie ette, seisis natuke ja ütles, et ta ei suuda. Läks kaugemale, kogus ennast, tuli tagasi, ootas natuke ja läbi pisarate hakkas lõpuks rääkima. Elades Trussiga, siis ta pole suurem asi tunnete avaldaja mees. Meil on omavahel isegi üks Helluse jogurti nali, kui ma hellust talt nõuan. Ta on kohe agaralt poodi valmis minema. 😀

Igatahes, Andrus pigem väljendab end tegudes. Esmalt tänas ta meie sõpru ette ja taha, mis oli väga armas temast. Meid ümbritsevad nii tõesti nii head inimesed ja ma olen samuti ääretult tänulik neile, et nad olid, on ja jäävad olema. Siis võttis ette oma perekonna. Päris hea muhe jutt oli, tõi muigegi näole. Järgmisena tuli Poisi kord… ja vot siis ma mõtlesin, et kas päriselt.. Mainimata olin veel mina ja meie poja. Ma enam ei mäletagi, mida ta Kennetist rääkis. Pisarad voolasid juba sel hetkel ja mõtted olid ka kuskil ära. Ta jätkas oma juttu sõnadega:”ja siis on veel Liina…” Ta rääkis kõigile, kui väga ta mind armastab ja ütles, et minule ta seda väga tihti ei ütle, aga see-eest sõpradele küll. Hiljem tuli nii mõnigi inimene mulle ütlema, et see on täiesti ulme, kui ülivõrdes Andrus minust räägib. Sellist asja on äärmiselt südantsoojendav kuulda, sest ta minuga olles pole selline ninnu-nännu ja ma olen harjunud sellega. Juttu lõppedes ütles, et tal on veel üks asi tegemata… No tõesti..kõik naised nutsid vist. See oli temast nii armas ja üüberjulge, et ta kõikide sõprade ees otsustas mu kätt paluda. Tore, et see tegemata asi tehtud sai tõesti. Ma muutusin juba kärsituks eksole. Aga eks iga asi omal ajal ja minu aeg jõudis ka õnneks kätte, sest ilmselgelt on Andrus kõige kallim inimene siin maamunal, ma ei kujutaks oma elu ette temata ja ma ei taha mitte kunagi kedagi teist enda kõrvale kui Andrust. Kahepoolset võrdset armastust on tänapäeval raske leida ja meil on see ilus asi olemas. Me teeme omaltpoolt kõik selleks, et seda hoida, sest suhe ja armastus on elukestev töö ja pühendumine, et asi ära ei kustuks ega vajuks.

Sõrmusest rääkides, siis nii tore on mõelda, kui hästi Andrus mind ikka tunneb. Mulle ei meeldi sellised klassikalised kihlasõrmused. Mu sõrmuse keskel on smaragd, mu lemmik vääriskivi ja seda ümbritsevad ringiratast briljandid. Hästi minulik sõrmus. Smaragd’i silmas pidades, siis on see lootuse, usu ja armastuse sümbol. Igati kohane kihlasõrmuse ”koostis”. Viskan ikka iga päev silma peale, kas ta ikka alles on 😀

Suurt pulmapidu me pidada ei taha, pigem lähme ja teema ühe kõva reisu. Tõenäoliselt sügis 2019. Ideed soenevad, aga ei taha veel sihtkohta öelda. 😉 #honeymoon Registreerime ära end 23.03.2019, sest siis saab meil täpset viis aastat koos oldud aega. Vahetame sõrmuseid ja oleme niisama rõõmsad. See on meie mõlema otsus. Võib-olla esimesel pulmaaastapäeval teeb midagi, aga see on alles kauges tulevikus.

Päris imelik on enda küljest Meow-d ära kaotada. Meow on minuga kaasas käinud sellest ajast saati, kui ma olin 13. Paljud ei teagi minu päris perekonnanime. Naljakas. See on parajalt segadust tekitanud läbi aegade. Ülikooli ajal üks tore kursavend(tervitused Holgerile!) kirjutaski grupitööd tehes paberile Liina Meow. Kenasti saime kogu rühmaga naerda.. Holger ei saanud kohe üldse aru, mis ta valesti tegi 😀  

Aga eks ongi aeg Meow-ga lõpparve teha ja meie armusuhe lõpetada. Vanus juba piisav, et vähe soliidsem välja paista, vähemalt kirjapildis. 😀 Huvitav kaua harjumine aega võtab, et ma pole varsti enam Liina Meow, vaid Liina Kolomainen.. Hmm..

Sünnipäevast veel nii palju, et kõik jäid rahule. Vähemalt nii palju kui mina olen kuulnud ja selle üle on mul kuradima hea meel. Ei hakanud ülemäära detailselt kirjutama, pigem lisasin hunnikus pilte 😉 Pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna.

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here