Minu teine sünnitus

34
4986

Heihoo, kõik see blogipere, kes mind loeb ja minu elule kaasa elab. Tänan teid veel ekstra kõikide õnnitluste eest. Mul võttis kena pool päeva aega, et kõigile Instas ja FB-s vastata. Kuna huvi on nii suur, siis mõtlesin, et oleks aus kiiremas korras see postitus ära teha. Mida varem, seda parem ja hetkel on ju kõige paremini meeles kogu see projekt nimega lapse sünnitamine. (vastan teksti sisse jooksvalt ka kõikidele küsimustele, mis Instasse esitasite)

Igatahes, algas see juba 21.04, kui mul nädalaid 38+0. Istusime Andrusega ja ajasime juttu, kuniks mul tekkisid tuhude valud. Jube imelik oli olla, sest see tundus nii ebaloogiline, et teine kiddo tuleb nii palju varem tähtajast. Ma olin enam kui veendunud, et läheb sarnast moodi nagu Kentsugagi ja kannan beebi üle, aga vot näed, mis hoopis juhtus.

Järgmine hommik oli õnneks hea olla, kuid päeva teises pooles jälle tuhud. Kennetiga tulid 40n+4p karmauhh 1:30 veed ja otse haiglasse pmst. Nüüd juhtus kõik täiesti teistmoodi. Ilmselgelt ma polnud oodanud seda.

Nädal aega enne sünnitust, täpselt siis, kui tuhud algasid, vaevlesin retsi kõhukinnisuse all. Ma reaalselt mõtlesin, et äkki on need valud ikka kõhuvaludega seotud, kuigi sisimas ju teadsin, et tuhude valusid kõhuhädaga küll segamini ei aja. Sellegipoolest palusin suures mures Andrusel kõhulahtistit osta. Sõin kuivatatud ploome, kiivisid, keefrit jõin juurde, sidrunivett.. Ja ei midagi. Teab keegi sellest midagi rääkida, et tuhude ajal/sünnitustegevusel läheb kõht kinni? Just sellisel sünnituseelsel tegevusel vms.

Igatahes tuhutasin niimoodi õige mitu päeva, ilmselgelt. Kuna need olid ebaregulaarsed ja üleelatavad, siis ma ei hakanud haigla poole kiirustama. Südames muidugi hirm naha vahel, kuna Kennetiga oli kõik teistmoodi. Kuniks jõudis kätte 25.04. Käisime päeval veel PRO Kosmeetika poes, kuna tahtsin ühest Kryolan Eesti poolt korraldatud grimmivõistlusest osa võtta. Mingeid švamme ja kunstküüned ostsin oma karakteri jaoks. Terve päev meisterdasin parukale neid sarvi. Algul punusin ükshaaval patsid ja ma nägin nagu mingi Bob Marley nendega välja. Ilmselgelt see polnud idee Bob Marley’t Volbriööks valmistada, siis otsustasingi käsitsi neid sarvi oma rastadest tegema hakata. Jube nikerdamine traadi ja patsidega, aga tulemus jäi kena.

Viskan siia pildi ka üles.

Igatahes. Mul nagu tuhutas, aga see oli ka üle elatav. Olin õhtuks sellest paruka jurast nii väss, et kaalusin, kas ma peaks selle karakteri ära tegema või mitte. Võistluse viimane üleslaadimise päev on 30.04. Otsustasin, et ei hakka edasi lükkama, sest kunagi ei tea, millal tuleb sünnitama minna ja siis oleks jube kurb olukord tekkinud, sest tegin kavandi ja panin idee paika ja siis poleks jõudnud seda realiseerida sünnituse tõttu. Üleval stuudionurgas olles olid tuhud juba sellised, et tantsisin neid ära, aga sellegipoolest ei pööranud sellele liigset tähelepanu, sest olin juba pmst nädal niimoodi kruiisinud. Üksteist läbi õhtul suundusin seda üritust pesema. Võin öelda, et kõik, mis seostub grimmiga, tuleb miljon korda raskemalt maha kui meigitooted. Mul siiamaani käsi punane ja kõrvad sain alles nüüd puhtaks, siin haiglas 😀

Sain siis selle suurema sita maha, ütleme nii. Läksin pikali ja ega mul seal aega pikutada polnud. Andrus oli õlledest juba õndsas unes ja mina tema peale kade olemas. Tuhude valud läksid juba nii hulluks, et ma enam ei suutnud. Sõimasin Andrust, ise käsi väristades ja nuttes, et on vaja kogu aeg õlut juua, nüüd peame Marliisi ka veel järele kutsuma. Õnneks Marliis oli musimops ja tuli kohe appi meile. Mulle ikka veel ei jõudnud reaalsus kohale, et fakk, ma pean minema, ma ei tahtnud ju üldse minna, aga valud olid juba väga hullud. Kohale jõudes ootas mind maskiga turvamees. Panin ise ka kohe maski pähe. Läks kogemata meelest seda enne teha. Üks naine registreeris end sise RAHULIKULT, 0 tuhusid. Ja mina lihtsalt SURVAIVING(ei see pole kirjaveaga) MODE ON tuhudega ootamas ta järgi. Täpselt nagu Kentsugagi. Fun fact siia juurde: Kennetiga registreeriti mind sisse kell 3:34 ja Rometiga 3:30. Naljakas. Rometiga oli erinevus ainult see, et ma olin otsejoones valmis saama epiduraali ja oi seda üllatust, kui mulle öeldi, et mul täisavatus 10cm ja tsaupakaa sünnitustuppa.

Esmalt muidugi koroona test. Naersin, et pean rõõmuga teatama, et ma negatiivne, sest mu abikaasa just tegi nädalake tagasi ja see osutus ka negatiivseks. Kui see skafandris naine mulle selle pulgaga lähenes ja ninna hakkas toppima, siis ma kenasti hüppasin korra eest ära. Tädi naeris ja ütles, et ära põgene. 😀 Sitaks ebamugav – minge toppige omale pillirookõrs vatitupsukesega ninast kurguni, saate teada, mis tunne on. 😀

Valvearst uuris, kas suudan ka KTG ära teha. Ütlesin, et küll ma suudan, sest viimati nägi minu kõht arste veebruari kuus. Arvesse võttes kogu eelnevat tuhude asja, mida ma polnud varem kogenud, tahtsin väga teada, et kõhubeebi on terve ja tal on kõik ok. Õnneks oligi.

Sain siis oma eriti badassi öösärgi selga ja üles sünnitustuppa. Vana hea. Mulle öeldi nii, et arstid tulevad siis, kui testi tulemus käes on. Ma ootan ja ootan. Nad küll näitasid, kus nupp on, kui abi vaja, aga lootsin ikkagi, et tulevad ise. Nad ei tulnud. Muideks, maski kandsin kogu selle aja, kuniks sain teada, et ma ikka negatiivne olen.

Vajutasin nuppu lõpuks, sest pressid tulid peale ja ma ei teadnud, kas ma tohin pressida või mis ma teen. Presse oli väga raske üle hingata. Õnneks ämmaemand tuli ja ütles, et pressi, kuna looteveed olid ju tulemata. Huvitav, millest see sõltub, et ühel avatakse kohe looteveed, teisel aga mitte. Ma survaivisin lootevee jamaga kuni 7:00. Kuniks läksin pressi ajal potile, sest seal oli kuidagi vähem valusam ja siis järsku 500km/h pressisin need veed sinna potti. HALLELUUJAH. Hirmus oli ka, kuna teadsin, et ma pean ju sünnitama hakkama. Kogu aeg oli veits hirmus tglt, sest ma teadsin, et ma sünnitan ISE. Täis avatus ju. Kennetiga jäigi 9cm peale.

Tulid uued pressid ja ma mõtlesin, et millal see läbi saab. Sitt uudis oli see, et see oli alles algus. Ämmaemandad vahetusid vahepeal ja kogu sünnituse oli minuga üks ämmaemand, nimeks tal Maie Kalliver. No tema oli/on vast karm tädi. Need pressid olid nii valusad, et tahest tahtmata tuleb ka heli suust välja. Ta ütles mulle, et mida ma karjun, hoidku ma seda energiat suu kinni pressimise peale. Vabandasin ja üritasin õigesti talitleda.

Kuna kõik juhtus JÄLLE öötundidel, siis olin kaunis nõrk. Pidin oma jalgu ise hoidma ja no jõudu oli nii vähe. Sain kenasti kommentaari, et ma ei tohi neid jalgu lahti lasta, siis läheb lapse pea tagasi ja me oleme otsast peale alguses tagasi, täielik raiskamine ja siis ta veel kamandas neid lõdvaks laskma, no fuck it, kuidas. 😀 Siinkohal ma ei ütleks, et halb ämmaemand oli, ma arvan, et oleks võinud ehk grammikese leebem olla, aga mitte mingi soe mannavaht, sest siis ma arvan, et ma sünnitaks siiamaani seda last. Ei mingit ninnu-nännut. Hardcore andmine ja laps käes. Kirjas tundub praegu see nii jube lihtne, seda see paraku ei olnud. Ma pidin pressima ja ma samal ajal tundsin, kuidas ma rebenen. See oli nii faking valus, et te ei kujuta ette ka ja samal ajal ämmaemand karjumas: ”PRESSI VEEL, võta õhku ja pressi!!!” … ja sa üritad pressida ja sa rebened veel.. ja siis sa unistad juba keisrilõikest.. ja tead ise, et seda ei juhtu nkn. 😀 Ma olin väsinud, nõrk, söömata, kopp oli ees, valus oli…

Mul juhtus sünnituse ajal kaks korda selline asi: ühe korra presside ajal ja teine kord, kui laps välja tuli. Esimene kord ma pressisin ja järsku ma olin kuskil teises kohas. Ma kuulsin, et keegi karjus(ämmaemand), aga nagu udumulli sees. Nii haige, nagu oleks kogenud kehavälist kogemust. Ma reaalselt viibisin kuskil mujal. Ma ei saanud aru enam tagasi ”maa peale” tulles, kuidas pressima peab. Nagu oleks haamriga vastu pead saanud. Reaalselt. Ja siis teinekord, kui laps välja sai. Ma ei mäleta seda hetke, ma mäletan ainult, et nägin sünnituspalati lage valget ja mingit musta triipu kuskil, samamoodi nagu udu sees oleksin olnud. Ma reaalselt ei mäleta tunnet, kuidas laps mu seest väljus, sest ma olin oma teadvusega mujal kuskil. On keegi midagi sellist kogenud?

Järgmine hetk oli pisike härra minu kõhu peal ja ma esimese asjana: euu, oodake, ma ei taha teda pillata. Mul reaalselt käed värisesid nii hullult. Ta oli ikka nii nuntsu oma esimest nuttu tehes, mis andis kindluse, et tegu on terve poisiga. See hetk olin kurb, et Andrust minuga polnud. Need on ju need kordumatud hetked, aga sünnituse poole pealt ma pigem polekski tahtnud, et Andrus midagi sellist näeb. Ta oleks pildi tasku visanud, ma arvan. Hakka veel talle kurat kiirabi kutsuma. 😀

Tänasin oma karmi moega ämmaemandat, et ma ei suutnud uskuda/siiamaani ei suuda, et ma ise pressisin selle tegelase välja. Sünnituse ajal, muideks, lausus ämmakas, et ma ikka nii kiitsakas ise, et isegi sale poiss ei mahu läbi siit. 😀

Ämmaemand viskas nalja, et lilli pole, et tõi šokolaadi, aga soovitas kohe kõike ära mitte süüa.

.. Ma arvasin, et sellega asi piirdub, aga ÕMBLEMINE. Enne seda veel sündis platsenta. Ha-ha-ha! See kõlab nii debiilselt. Platsenta on sündinud. No jumal sellega siis, ela hästi sõber!

SEE KURADI ÕMBLEMINE on umbes sama hull, kui sünnitus. Tulemused on ainult mõnevõrra erinevad. Sünnituse tulemus on imearmas beebi. Õmblemise tulemuseks on vahukommi suuruseks paistetanud suguorgan. Mul on praegu küll selline tunne, et ma ei parane kunagi ära sealt alt. Ma olin enne õmblemist nagu jalgpallivõrk vist. Ämmaemand õmbles mind TUND AEGA. Vaatas kella vahepeal ja ütles, et ta jääbki vist siia ja mainis, et mulle oleks pidanud lahklihalõike tegema, oleks hoidnud sellise hulluse ära. Andruse sugulane hirmutas mind selle lõikega, ma poleks mingit pidi nõustunud sellega. 😀 Praegu aga mõtlen, et kas üks lõige või see, mis mul praegu all toimub.. No ma ei tea, pigem vist see üks.. Istuda on valus, tõusta on valus. Suht nagu keisrigagi. Sutsu kergem siiski. Põiel käia valus.

Ma ei saa kunagi midagi lihtsalt. Nagu üks sõbranna ütles, et talle meeldis sünnitamine. KUIDAS PALUN????? MULLE KÜLL EI MEELDINUD. 😀 Mul jumala kama kaks sellest, et me NII TUGEVAD OLEME JA SAAME HAKKAMA, faking see oli valus ja jube kogemus. Pole siin mingit lapse välja hingamist, kui laps sealt seest välja ei mahu. Puhas matemaatika. Kui Kennet oleks mu sünnitusteed läbinud, siis oleks mind otsejoones surnukuuri viidud vist. 😀 Kentsu kaalus 3508g, pikkus 50cm, Romet 2916g, pikkus 48cm.

Kuidas Andrus sünnitusest osa sai? Ma ikka kirjutasin talle, sest enamus aja, kui veed polnud veel puhkenud, olin üksi. Korra tegin mingi video ka, aga kuna tegu oli ööga, siis igaks juhuks ei tahtnud palju kollitada uute asjadega, et ta ikka oma promilli välja magaks. 😀 no ja pilte ja videod saatsin ka beebist. Muidu ma ülejäänud rahvale enne ühe kuuseks saamist ei näita pisikest piltide või mõne muu asja näol.

Kui suur oli tung, et saaks üksinda beebsuga palatisse taastuma? No tung oli nii suur, et oijoppenpuhh, sest see ju tähendas õmblemise lõppemist. Kuid keegi ei garanteerinud mulle ju üksinda palatit. Mu ainuke mure seisnes selles surnukuurilaadses palatis, kus on neli ema vist? Mrs Šturm saatis mulle sellest pilte: kardinad ees, mingi midget ruum. Üks laps röögib, siis hakkab teine röökima, siis kolmas.. siis sa ise tahaks juba röökida. Ühesõnaga jah. Lihtsalt palun, ainult mitte seda. Sain perepalatisse, kus siis kahe ema jagu ruumi. Üks nelja lapse ema oli enne mind toas, megatore, jäime lobisema. Kolme tüdruku ema, nüüd viimane poiss 🙂 Naersin, et mul tõotab vastupidi tulla, aga piisaks, kui kolmas oleks tüdruk 😀 Ta 26.04 lõuna paiku koju ja siis kell 5 hommikul tuli uus ema, driftis siia 5nda käiguga ratastoolis nagu ma isegi. Megalebo, pole midagi hullu.

Lisan siia mõne pildi, mille Siiri Kumari tegi minust. Mulle nii väga meeldib ta stiil.

Kuidas ilma meheta oli? Nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis Andrus oleks sellise ürgse akti peale kindlalt sussid püsti visanud, seega, vist isegi oli hea nii, et ta koju Kentsuga jäi. Mul oli juba suht awkward tunne, kui ma tundsin, et lapse pea on mu seest väljas pooleldi. Vaevalt Andrus sellest liiga elevil oleks olnud, ta ju sellistes asjades nõrganärviline. Ta ei tahtnud kõhtugi katsuda, kui laps puksis. ”Izzand, iuuu, appi, ta on sinu sees” Ok, ok, mitte päris nii, aga mingi sisemine beibe lööb välja siis tal.

Palju kaalu lisandus? Selle rasedusega ainult 9,5kg. Ja hetkel pole kaalu, et kaaluda, mis seisus ma olen. Sünnitama jõudsin olin 58,5kg. Kennetiga võtsin juurde 13,5kg nt. Mulle öeldi raseduse ajal mitu korda, et ma kuidagi kõhnake, siis ma ei saanud aru väga, aga kui Kennetiga rasedust vaadata, siis olin ikka trullam küll. Kõht oli juba nagu põrsaemme oma, kus viismiljonit notsubeebit sees. Seekord aga selline väike punu. Vudasin ju viimase hetkeni ise kolmandale korrusele, teinekord Kennetki süles. Esimese rasedusega pidi mind juba 6-dal kuul pepust toetama, et ma ära ei väsiks. 😀

Kaua sünnitus kestis? Noh, kui mõelda, et tuhud hakkasid tegelikult mul juba 20nda aprilli õhtul… 25.04 kui omale grimmi tegin, siis olid juba intensiivsed tuhud ja kell 00:00 umbes läks väga intensiivseks see asi. 3:30 olin haiglas täisavatusega. Kuhu jäin vete puhkemist ootama, need tulid 7-me ajal ära. Ja Romet sündis 8:20. Kennetiga oli kõik kiirem. Karmauhh veed 1:30, 3:34 haiglas, 9:35 keisriga tibu olemas. Siinkohal olen nii rõõmus, et Aive Jürgensoni omale eraämmakaks valisin. Usun, et temata ma poleks saanud nii ruttu keisrisse. Oleks uus laar ämmakaid peale tulnud ja otsast peale jauranud selle emakakaelaga, mis 10cm ei tahtnud avaneda. Esimesel sünnitusel mängis ta kohekindlasti võtmerolli.

Teisega jälle olen rõõmus, et erakat ei võtnud. Nkn oli terve sünnituse vältel üks ja hüpnokursus jäi ka ära. Kena 400 eurot säästu. Korralik säästuleopold. 😀 Esimese lapsega oli vaja kõik kõige parem ja kallim osta, nüüd käid ja mõtled: krt, ei viitsi selle raha raisata, ah pekki ei taha kahelapsekärule raha raista, ahh… 😀 nii naljakas, kuidas prioriteedid muutuvad ratsionaalsemaks.

Kas keiser või ise? Hmm.. Ma ei saaks öelda, et ise sünnitamine mingi lillepidu oli, ei olnud. RETS kogemus. Mul ei anta neid asju kergelt, no mis sa teed.. Taastumine on tundub hetkel veidi lihtsam kui keisriga, kuid see ka kõik. Ise sünnitamise valiksin sellisel juhul vist, kui ma teaks, et mind nagu puslet kokku ei lapitaks. See õmblemine oli tõesti megahull. Proovi sa omale tilli otsa mustmiljon nõelatorget teha. Ta küll pihustas mingit asja, aga abitegur 0. Allapoole tegi süsti, see õnneks aitas. Küll aga on just üleval sektsioonis need kõige tundlikumad kohad… eksole..

Veel mainiks siia juurde, et Kennetiga olid tuhude valud megapalju valusamad, pressideni ma ei jõudnud, neid ei oska võrrelda. Väga intensiivne oli. Ju see sellest tuleb, et algul tulid veed, mitte vastupidi. Sest kohe, kui veed tulevad, hakkab pisike ilmakodanik ju survet avaldama.

Olukord haiglas praegu? Suht chill on. Muretsemiseks pole põhjust, kui ise sünnitad. Ei midagi teistmoodi kui esimene kord siin olles. Rahulikum on ainult, kisa-kära on koridorides vähem, ilmselgelt ja see pole ju iseenesest halb. Emad saavadki vaikselt lastega toimetada. Nt. kui ma oleks pidanud tavaolukorras sellises palatis olema, siis siia oleks veits imelik isegi peret kutsuda, kui teine ema beebile rinda vms annab. Kui muidugi üksi oled, siis teine asi. Seega lebo. Süüa saab endiselt ITK-s hästi. Ma võiks iga päev siin söömas käia. 😀 Muideks, kohe peale sünnitust kõht ka korras ja pole enam kõhukinnisuse muret. Nii et, kellel kõht kinni, võin kodunt lahtistit laenata. 😀

Täiesti idekas toit peale sünnitust. Mul mingi hundiisu. Võtsin umbes neljaks päevaks batoone, putrusid jne. Batoonid kõik naha vahel. Pudrudest ainult kartulipüreed alles. Selline tunne nagu ma oleks kuskilt koopast välja saanud ja esimest korda näen sööki. 😀

Kuidas oli üksi sünnitada? Personali oli piisavalt? Kui sünnitus n-ö aktiivses vaasis ei olnud, siis tiksusin ikka üksinda, aga kuidagi seekord see meeldis mulle. Ma polekski tahtnud sinna ämmaemandat minuga vahtima. Andrusega ehk oleks saanud juttu ajada ja ta mu selga masseerida. Kui oli häda käes, siis vajutasid nuppu. Nad tulid kohe. Kui tahad rohkem lähedust, siis eraämmakas on hea variant. Mul seekord ei tekkinud seda. Esimene sünnitus aga küll. Aive Jürgenson oli asendamatu pusletükk selles olukorras. Kiidan taevani.

Sünnitus läks hästi? Kiddoga kõik korras? Minu mõistes vist mitte kõige lihtsamini. Lonkan, istuda ei saa väga, pissil käia valus.. Lapsega kõik korras kenasti. Terve juurikas. Teisel pojal on Andruse veri, kenasti sain süsti KINTSU… Mul tekkis rets lööve. See võib ka olla lidocaine süstidest, mis allapoole tehti. On kellelgi kogemust? Ma pole muidu ÜLDSE allergiline.

Megarets, algul ehmusin ära, kui palatis peeglisse vaatasin, et kes mu ideaalse näonaha ära rikkunud on? Nüüd veidi leebem, aga ikkagi selline. Päris hirmus.

Kui suur oli hirm, et teine ka keisriga sünnib? Mul oli haiglasse jõudes ja kuuldes hirm, et 10cm avatus ja kohe sünnitama minek. See hirm, et ma pean ise sünnitama JA EPIDURAALI KA EI SAA. 😀 Sest ma läksin kindla teadmisega seekord, et kõik, mis vaigistavad valu, andke siia! Ja ma jäin pika ninaga. 😀

Mida haiglas vaja läheb päriselt? No mina võtsin kõik maailma asjad kaasa, sest ma ei teadnud, kas ma ise sünnitama, mis tähendab seda, et saad rutem koju või oled siin isolatsioonis keisriga mitu mitu päeva.
Lapsele võtaks vähemalt kolm komplekti riideid. Mul nt kakati üks outfit selle musta tökatiga täis ja täna ka (28.04). Loodetavasti saan puhtaks kodus. 😀 Sidemeid saab haiglast (mul on enda omad ka kaasas ja kasutan), vanemapantaloonipüksid võta ise. Mõni paar. Vett oleks võinud pudeli asemel rohkem võtta või mingit meelepärast jooki. See oli listis, aga ei arvanud, et see sünnitus nii kiiresti uksele koputab ja jäi ostmata. Roheline jäätee oleks meelepärane olnud.
See kraanivesi maitseb siin nagu… kmmkhmkh, aga midagi pole teha. Ma Saku Lätega ära hellitatud. Batoone – ma neid söönud nagu hullumeelne. Mainisin juba enne, et nii nälgas. Putrusid võtsin ka ja söön meeleldi. Endale leboriided + imetamisrinnahoidjad, pesemisasjad. Mul läpakas kaasas, kaamerat pole vaja läinud. Hommikumantel, sussid, pikendusjuhe (sitaks hea otsus kaasa võtta), laadijad, Purelani nibukreem, pakk märgasid beebikaid, mingi näokreem või õli, et näonahka niisutada. Beebile kojuviimiseriided. Rohkem nagu polegi midagi vaja. Näksimisele põhirõhk, sest poest ju midagi juurde tuua ei saa. Täna öösel sõin ka veel hematogeeni, sest kõht lihtsalt vaakumis ja tühi. Kõigil muidugi ei pruugi sellist hundiisu olla. Ma ise ka imestan, et nii näljane.

28.04.2020 UPTADE.
Minu suurim hirm oli, et laps on liiga palju kaalu kaotanud.. Kes on meie esimese lapse sünni ja kogu selle kaalu õudusega kursis, siis võite arvata, mis tundega ma lapse pool tundi tagasi kaalule panin. Käed värisesid lausa… ja paraku kaalukaotus lubatud 7% asemel 8,7%. ME EI SAA TÄNA KOJU. Teine ema on ka palatis, kuskil pole enda emotsioone tühjaks ka nutta. Selline flashback, et kõik kordub taas. Aga ei, seekord olen mina targem. Nüüd pakuti kohe, et anname lisa. Mul tundus juba öösel, et laps on nälgas, sest pole pärispiima tekkinud veel. Kentsuga tekkis see alles 7dal päeval ja tol ajal ei öelnud keegi, et anna lisa nii kaua ja ma veel küsisin, et kas laps ikka saab kõhu täis… pff. Nüüd sai 15ml sõi ära ja kohe magama ka. Hea meel vähemalt, et tibul kõht täis. Süda nii valutas, aga kurb on ikka, et täna kindlasti veel haiglas oleme JA KEEGI EI GARANTEERI, et me siin ka homme ei ole. Pisar tuleb silma. See kuradi kaaluteema. No ei tehta mulle seda asja lihtsaks. Püüan olla tugev ja ega see nutmine ka ei aita…

Lõpetan postituse siiski positiivse noodiga ja imeilusa pildiga, mille Siiri minust tegi:

Rasedus oli ilus, sünnitus mitte nii ilus, aga tulemus väga ilus.

Ma olen nüüd kahe poja ema! Kui badass! Nüüd hakkab meil õige trall pihta alles, hahahhaa! Andrus kirjutas mulle, et ta ei tea, mis paganama moodi ma suudan terve päev Kennetiga koos olla 😀 ma naersin. Pühapäeval käis ema Kennetil külas ja esmaspäeval ka. Muigan täiega.. ja siis mehed küsivad, mis te naised teete siin kodus… 😀

Olge musid ja eks me tiksume siin haiglas edasi! Saangi oma ITK toitu süüa, eksole.. Kentsut igatsen ka juba, aga pole viga. Küll saab koju ka, seekord olen palju targem ja kuulan oma sisetunnet rohkem.

34 COMMENTS

  1. Palju õnne!
    Minul oli ka esimene keiser ja teise sünnitasin 2 kuud tagasi ise. Ei ole küll nii väike kui sina aga tundub, et sealt alt samamoodi väike ja kitsas😀 igatahes poiss sealt välja ei mahtunud ja mulle tehti see lõige, sest ämmakas nägi ära, et siit see laps välja ei mahu. Pärast viidi opi tuppa ja tehti süst. Õmmeldi tund aega. Päris tore oli kuulata, et no nüüd täitsa õiget moodi siin. 🤦‍♀️

    • Ma ei tea kas alati viiakse opi tuppa aga mul oli platsenta tükk ka sees ja seest ka midagi katki. Mul ei lubanud ka ämmakas häält teha, et siis ei jõua pressida😀

      • Issuke. tundub praegu, et on halvemaid seisusidki, kui mul 😀

        ja täitsa huvitav see karjumise keeld. 😀 ma arvasin, et see pigem harv nähtus
        et pigem karju kogu valu välja endast, aga tutkit. 😀

  2. Palju õnne!
    Mind hämmastab enim, et ämmaemand ei lubanud karjuda! Mulle sattus nüüd veebruaris sünnitamas käies Sõles ka suhteliselt range tädi, Janika Pääro, ja üks asi, mis ta rõhutas oli, et jumala eest lase häälepaeltel kõlada! Mul kestsid pressid kolm tundi ja ma karjusin ikka nii korralikult, et järgmine hommik oli kurk kähe. Ma usun, et see aitas seda õudust üle elada küll 😀
    Kusjuures olen ka enne kuulnud, et ITKs ei lubata karjuda sünnituse ajal. Huvitav, millest selline vahe?
    Meie olime tänu kaaluteemale ka 5 päeva haiglas, (mul endal kokku 6, olin päeva ka sünnieelses). Olin seal mehega koos ja perepalatis, aga ikka oli jube mandumise tunne ja stress on kerge tekkima. Koju saamine tegi meeleolu ikka oluliselt paremaks! Loodan väga, et sind kaua kinni ei hoita 🙂

    • Ta ei lubanud karjuda, et energiat ei raiskaks, mis on nagu aus ”mure”, raiska seda pressimisele.
      Kindlasti oleks saanud viisakamalt serveerida naisele, kes väriseb, on söömata, kohe ära kukkumas. :D:D:D:D aga ütlen endiselt, kas ma siis oleks ära händlinud selle sünnituse sellisel moel, et rebenen ja pressin. 😀

      Jaa! see kaalujura meil nagu taak kaelas. Eks see kena bürokraatia ka – see on loogiline, et laps kakab oma tökati musta kaka välja esimestel päevadel, kes kiiremini, kes mitte. Meil oli täna 8,7% langust, lubatud 7% ja sellepärast ei saanud koju.
      Ma olen juba pooleldi ise toitumisspetsialist, sest essa lapsega sai ikka väga rets kadalipp läbitud. 😀 enam ei tee neid algajavigu 🙂

      aga mis seal ikka, loodan, et homme kaal tõusnud, loogiline oleks. Kiddo sõi hea meelega lisa. kohe täiesti koomas ka, näed, et lapsel kenasti kõht täis, mitte ei nälgi 😉

      • Ahhaa, mulle õpetas, et kui pressi ajal karjun siis tuleb tugevamalt 😀

        Samas väidetavalt pressisin ka pool aega valesti ja “üles” 🤔 See sünnitamine ikka paras teadus.

      • Karjumise kohapealt kommenteeriks nii palju, et kui esimest last pelgus sünnitasin, siis seal ämmakas just ütles, et ära hoia end tagasi ja võid karjuda, oled ju sünnitusmajas 😃
        Mis aga puudutab teist last ja seda aega kui sain juba palatisse, siis pidin jagama seda ka ühe emmega kuna mees pidi jääma teise lapsega koju ja eraldi perepalatit polnud saada. Õnneks oli see emme väga tore ja me olime mõlemad nädal aega seal. Isegi laste söögiajad klapisid meil, see tegi asja lihtsamaks.
        Häiris aga see, et kuna teine laps sündis veidi enneaegsena, siis pidin väga rangelt jälgima tema kehatemperatuuri, kuid sellest räägiti umbes nii, et näe siin on brožüür ja loe läbi kui aega saad. Kui tuldi kontrollima, siis küsiti, et miks temp nii madal ja et kas sa siis ei teagi. See ajas endast välja.
        Teine asi, mis häiris oli tohutu igatsus esimese lapse järele. Igal õhtul tuli ikka pisar ka. Kui lõpuks poiss sai meid haiglasse vaatama tulla, siis emotsioonid olid nii laes, et nutsin lausa häälega. Kui tuli info, et saame koju, siis olin nii õnnelik 😊

        • Ma ise vist pigem ka arvaks, et karju ja möirga, kuidas jaksad. Näed, mul ei lubatud karjuda ja punnitasin omale näkku verevalumid, mitte allergia 😀 silmakoopad ka haiged.

          Siis läks eriti hästi. Mul see essa ema, kes lühikest aega minu oli, oli ka väga jutukas ja lahe. Nüüd teine ema pigem ei viitsi suhelda ja ma ka ei taha nagu pidalitõbine suhtlemist kerjata. 😀 Hea, et tehnika kaasa vedasin, saan siin teiega suhelda 😀

          Jällegi hea info, aitäh! Ma ei teadnud, et temperatuuri mõõtmine megaoluline enneaegsete puhul, viskan ka kõrva taha.

          Hehehe, ma tean seda tunnet! Mul tibu tuli järgmine päev mind kohe otsima ja mind polnudki voodis. Protestis isa toitude vastu ja oli essa päev tujukas. Mees kaks korda juba vanaema appi kutsunud 😀

          Mul õnneks selle igatsusega see, et esimest korda jätsime Kiddo oktoobris 2nädalaks vanaema juurde, kui Kolumbiasse läksime. No see oli elu r a s k e i m hüvastijätt.Ja reisil ka selline igatsus ja rongaema tunne. Nüüd paariks päevaks, eriti isaga, lihtne jätta 🙂 aga igatsus on ikka 😛

    • Jaaa!!! Sõbranna kribas, et just need need ongi. naljakas, et ükski arst mulle selle kohta ei osanud midagi rääkida.
      silmakoopad ka valusad, need ka kindlasti valesti pressimisest.
      Ei no kena, vähemalt teada värk, et kaovad ära need peletised 😀

  3. Loeks nagu enda sünnitusest mida kuuaega tagasi läbi elasin. Selle vahega, et ehk ma pole nii väike nagu sina aga samas laps oli kaalud. 4,2kg 🤭 kuna mul lõpus kasutati ikkagi vaakumit siis tehti ka lahklihalõige ja no kuuldes kuidas see võib rebenesa olen ma enam kui õnnelik, et selle lõike teha lasin. Esinesed 3 päeva arvasin, et ma ei parane kunagi sealt alt ära aga neljandal oli juba täitsa hea olla😁

    Mõnusat kooskasvamist teile🥰

    • 4,2! ma oleks juba krematooriumis :D:D:D:D

      😀 novot, mul see rebeneski, aga mitte ainult see, kõik muu võimalik ka. 😀 Täna on ikka päris vaev olla, jään ka ülehomset ootama, ehk on mul ka see neljas päev leebem. Emaka kokkutõmbed on ka päris hullud ikka. Oeh, see naiste elukene on alles keeruline. 😀

      Aitäh ja päikest!!!

    • Uhhh! Aitäh, aitäh aitäh!!! Tulevik tuleb kindlasti väga tore kahe hullu marakrati ja koeraga. 😀

      Koer saab koju minnes infarkti vist, et veel üks hull juurde tulnud :D:D:D:D

  4. Kirjutad, et kirjas tundub seda leebe lugeda, aga mulle üldse mitte.. eriti kui kirjutad, et ikka Hardcore andmine käis.. mul on nii valus igaltpoolt juba seda lugedes siin😂😂… paar kuud veel minna sünnituseni, aga sama seis, et esimene keiser ja küsimus ainult, kuidas teine sünnitus tuleb? Kui esimesel olin natuke pettunud, et keiser, siis praegu aina rohkem ja rohkem ikka hirm selle välja pressimise juures.. huuh
    Aga teile ilusat kooskasvamist ja kosuge ilusti!❤️☀️🙏

    • hahahahahahhaaa :D:D:D sorri, et su hirmu veel suurendan 😀

      kui sa veits pettunud olid, et keiser, siis ma arvan, et ise sünntades oleksid rohkem ”pettunud” 😀
      aga samas, lahe, kui saaksid mõlemad kogemused kätte. Põnev. Mul on nüüd kaks tükki ette näidata.
      mõlemad pe*ses kogemused :DD: aga kõigil ei lähe nii halvasti. 😀

  5. Palju, palju õnne 😍

    Aga minul on nii rebendi kui ka lahkliha lõikega kogemust..

    1 laps oli 50cm ja sünnitus koos valudega oli 28h.. Sain siis lahkliha lõike samas sünnitustoas pressi ajal. Ega midagi väga ei tundnudki, aga arstile käratasin, et vot tundsin ikka küll 😁. Sünnitusel kasutasin epidurali. Veed avati umb 4-5cm pealt. Pelgulinnas sünnitasin siis 2008a.

    2 laps sündis 48cm ja valudega oli 12h .. Sain sisemised rebendid. Oi see oli niii valus. Ja see õmblus palju ebamugavam kui lahkliha lõike ajal.Sünnitusel miskit abistavat valuvaigistit ei kasutanud. Veed avati umb 7cm pealt. ITK sünnitasin siis 2011a.

    3 laps sündis 53cm ja valudega 8h.. Aa vot siis ei saanud ei lõiget ega ka rebendeid.. Vaid hemorodid (nimetati vist nii :D). Sain istuda vaid padja peal 😂. Valude ajal sain naerugaasi ja ka epidurali.. (+tilgad). Veed avati kui oli 4cm avatust. Sünnitasin pisema Soomes Jorvis 2018a.

    Eks kunagi näha ole kuidas neljandaga läheb 😂 Loodan, et leebelt 👍

    • Aitääääh!!
      Täitsa lõpp, mida ma just lugesin. 😀 Nii hirmus!! nagu õudusunenägu 😀

      Kuidas Sa veel neljada peale mõtled:D RESPEKT ! 😀 Seda lugedes ei tundugi minu asi nii hull 😀

  6. See ei tundu olevat lööve, vaid hoopis verevalumid pressimisest. Minul esimese sünnitusega oli sama teema.. Mina olin see “õnnelik “, kes sai mõlemaga lahklihalõike. Sünnitasin mõlemad vaakumi abiga.

    Hesd kosumist!

  7. Sa oskad nii humoorikalt kirjutada 😀
    Mul oli ka esimene erakorraline keiser, oli valmis tulema ja siis pea oli kuidagi valesti keeranud, et ta ei liikunud pressidega kuhugi ja siis tehti keiser. Huh 27.04 sünnitasin lapse ise, karjusin valudes olles palju, õnneks keegi ei keelanud. Valus kogemus ikka, eriti see pressimine osa. Sünnitasin ka itks ja loodetavasti täna saab koju. Edu teile ja väga ilus nimi lapsel 😊

    • Jee! Aitäh! Nii tore sellist tagasisidet saada. Annab indu oma jura edasi ajada 😀

      Oi, meil siis sama vanad lapsed =)

      Aitäh ka ja edu Sullegi, toimetamist jagub nüüd 😛

  8. Esimene laps 10a tagasi oli keiser. Elurets kogemus lihtsalt. Laps viidi paar tundi peale sündi Tartu lastehaiglasse, hapniku puuduse tõttu. Ei saanud teda kordagi isegi sülle. 3 päeva hiljem sain nö järgi minna kuna ema kohe kaasa ei võeta. Nüüd 3 kuud tagasi sain ise sünnitamise kogemuse. Oli aint 1 vägaväga hull valuhoog. Teised valud olid ka valusad aga vist ikkagi niipalju leebed et meelest läinud. Ise sünnitada ikka oli üpris imeline kogemus. See kui pea juba välja sai ja hetk hiljem kui see soe beebi kõhul oli 😍 Õnnelik, et teine sünnitus nii normaalne oli.

    • VEAB!!

      Mul mõlemad kogemused ikka parajad õudused. Üks ema lohutas ja naeris, et tuleb see kolmas ka ikka ära teha.
      Nüüd juba korra sünnitusteed lahti tulnud, küll nüüd viimane või eelviimane sealt kenasti ilma kokku lappimata välja tuleb. 😀

      NO TAHAKS LOOTA! :DD:D

  9. Ma lugesin seda lõike osa ja pean oma kogemust jagama.
    Minu esimene laps jäi korduvalt sünnituse ajal sünniteedesse kinni (polnud suur laps 49cm ja 3560g). Kõik näidud olid ok, aga lõpus 4 pressi ja välja ei tulnud. Arsti ja ämmaemanda sõnul juulsed paistsid aga pea välja ei mahtunud. Seega ämmaemand ütles, et peab ikkagi lõikama. Ise oli selle uurides väga kurb kuidagi. Mul oli ausalt ükskõik sellest, pigem vist isegi ootasin, et lõigaku juba enne kui lapsel midagi juhtub.
    Jah, seda tehakse tuimsestuseta ja kääridega, aga see väike kipitus oli kõige selle eelneva kõrval köömes. Ilmselgelt teadis ämmaemand, mida ta teeb, sest peale lõiget oli ühe pressiga laps käes. Õmmeldi nii, et sain 3 õmblust, 1 kuskul seespool ja 2 lõike koha peal.
    Ämmaemand ka selgitas õmblemise ajal, et seda peab õigel hetkel tegema. St siis kui nahk on veninud maksimaalselt ja siis see lõige ei lähe edasi lihaseni. Kui liiga vara lõigata võib rohkem kahju kui kasu teha.
    Paranemise koha pealt läks mul alla 2 nädala, kuni sain vabalt istuda ja midagi polnud enam tunda.

    • Eks see suurus on suhteline, minu 3508g esimene kiddo oli minu JAOKS IKKA VÄGA SUUR 😀

      Joppas Sul, et nii vähe õmbluseid… mul on lihtsalt mingi tuumaväli seal all. Ma lihtsalt õudusega meenutan, kui ebareaalselt valus see õmblemine oli.. Tundus justkui, et nüüd on kõik ja siis jälle: oh, ei siin veel vaja õmmelda. Õudukas!
      Aga olen täiega nõus, et tehke, mis tahate minuga, PEAASI, et laps tuleb siia ilma tervena ja vigastusteta. 🙂

      Ja see lõike osa on küll uus info, kena teada 🙂 Mul polnud õrna aimugi, et seal ka mingi oma süsteem. Arvasin, et lõikavad siis, kui vaja on, et pole kindlalt ajastust selle jaoks, aga vot näed!

      Mul hetkel nädal ja kaks päeva ja no väga valus on ikka istuda veel.. Ehk 5 päeva pärast on parem 😛

  10. Palju palju õnne tervele Teie perele!
    Lugeda on seda kõike jube ja paljud asjad meenuvad 😂
    Mina olen megaaa tänulik, et minu sünnitus läks pm lebolt võrreldes sellega mida sina kirjutad ja paljud kommenteerijad 😂
    Ma jõudsin haiglasse suurte valudega (kodus valutasin tunnike ennem) ja 15min hiljem oli laps käes 😂😂 ma jõudsin vaevalt lauale 😂
    Ja suur laps oli, pea 4kg. Aga ma ise ka suurem. Ja õmmelda oli vähe. Agaa ma viskasin pildi korduvalt tasku ja vajasin vereülekannet. Ise lapsega tegeleda ei saanudki haiglas pm, viimasel päeval alles. Me olime 5päeva haiglas.

    Sa oled tubli, et pilte ei jaga. Ma hiljem ise ka sellest palju lugenud ja kahetsen, et me panime juba paaripäevasest pilte üles + hiljem korduvalt 😕

    Palju palju õnne!

    • Aitäh, aitäh, aitäh!!!
      😀 NO SEDA on rõõm kuulda. Hea on hädaldada ja vinguda teades, et fakkjee, ma pole ainukene ja mõnel on ISEGI VEEL hullemini läinud. 😀
      KOhe selline lohutus olemas :D:D:

      😀 Hahhaha appi 😀 See oleks mu unistuste sünnitus. Ehk kolmandaga siis 15 min ja laps käes, aga no ma ei julge palju loota, arvestades, et mulle visatakse alati mingisugune jube okkaline kala tee peale ette ja mitte midagi lihtsalt ei saa.

      Pole hullu selle postitamise osas. Järgmisega saad targem olla. 😛

      Ja aitäh ka!

  11. Selle koha pealt, et ehk isegi hea, et Andrus seda kõike ei näinud….

    Ma ka palusin mehel mul pea juurde jääda aga mul oli nii kiire sünnitegevus, et ämmaemand ega arst polnud valmis veel last vastu võtma ja ma ei suutnud presse tagasi hoida niiet arst pani mul mehe jalgu ûleval hoidma, et ta saaks ise lapse “kinni püüda” 😂 Selline esirea kino vot 😀

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here