Mis toimub raseda inimese peas?

4
2096

Ma olen omadega nagu puder ja kapsad, heas mõttes. See postitus on rohkem loba näol, seega igasugune asjalikkus on puudulik selles kirjatükis.

Mida ma tunnen?

Tunne on tegelikult üsna paks. Praeguseks umbes viis kilo juurde võtnud ja see kõik on minu meelest kõhtu läinud. Ema mainis, et midagi vist puusadesse ka. Kes mind tunneb/teab, siis on mul eluaeg rasedate vastu kerge fetish olnud, aga nüüd, kui ise selles rollis olen, siis pole ma enda meelest pooltki nii nunnu kui kõik teised rasedad. Kogu aeg on mure venitusarmide pärast, seetõttu matab see minu suure-kõhu-rõõmu. Kreemitan küll kaks korda päevas, aga kas see on piisav? Who knows..

Söök. See kuradima külmkapp, miks Sa pead alati nii lihtsalt oma uksi minu jaoks avama?  Raseduse alguses oli tore – rohkem oli soolase isu kui magusa, kuid nüüd on magusakollid mu mõistuse vallutanud. Ma olen juba praegu paks nagu vana kärakas, mis veel kuu või kahe pärast….. õõ. Lähen lõhki? VÕIII tulevad venitusarmid… ölfaäödläödälöa.

Miks peab alati rämps rohkem maitsema kui tervislik… Kes need ebatervislikud raisad üldse välja mõtles? Miks peavad rasedad selliste kollidega igapäevaselt võitlema?

Kust kohast ilmus välja nähtamatu, kuid igati tüütu Mr. Õhupuudus? Mul on peika olemas, btw. Mine sinna kohta, kust sa minu juurde tulid ja ära enam tagasi tule! Aga seda on vist palju palutud, sest ta tuleb iga jumala kord, kui ma kolmandale korrusele pean minema ja parukat knühvin. Toas saan küll akna lahti teha, aga nokk kinni, saba lahti – kurk jäi haigeks. Lisaks nuuskan ninast verd, kui vähe jahedam toas on. Hommikul on täitsa hull see värk.

No ja mis ma siis teen? Kas suren õhupuuduse kätte ära või jään haigeks ja suren ikka maha? Raske valik, raske valik.

Mainisin siin knühvimist. See on üks tore tegevus – karv karva haaval tikid karvu parukapõhjale. Olen ca 60 tundi oma elust juba sinna investeerinud, ikka lõputöö nimel. Muidu pole nagu viga, ma ei vihka seda tegevust enam, vaikselt toimetan, aga see suur kõht segab ja ma ei saa puupead sülle võtta, et parukat teha. Küürutad siis kuidagi ennast tegema seda ja tere tulemast uuele külalisele – tema on saanud nimeks ei midagi muud kui Miss. Seljavalu. Selliste külaliste kõige suurem probleem on see, et nad ei taha ära minna. Vanasti tehti külalistele kapsasuppi, kui tahtsid nendest lahti saada, aga see ka ei aita praegu. Olukord on ikka parajalt sitt, aga õnneks on see meie tuleviku väetis nagu armastas Lennart Meri öelda.

Kõrvetistest ei hakka ma isegi rääkima. Söön tervistlikult, ei söö tervislikult, nad on alati kohal. Vahepeal oli õnneks vaikus, seegi hea. Kroonilise alkohooliku tunne on. Peab vist anonüümsete rasedate grupi looma.

Nimepaanika. Mida see siis tähendab? Kahe sõnaga – AINULT HALBA. 😀 Andruse suguvõsas on traditsioon panna lastele A-tähega nimesid. Mõtlesime, et jätkame siis seda traditsiooni. Nimed olid juba välja mõeldud tegelikult. Kui oleks tüdruk tulnud, siis Arabella, kui poiss (meie ootame poissi, kui keegi veel ei teadnud), siis Andree – mingeid šõgõs-mõgõš Espanjon-American nimesid ei taha oma lastele. Oled sündinud Eestimaale, saad Eesti nime kah. Siinkohal ei heida kellelegi midagi ette, teie lapsed, tehke nendega, mida ise soovite.

Niisiis, istusime sõpradega ja tuli taaskord nimejutt päevavalgele. Kahjuks sõpradele ei meeldinud meie nimi ja nüüd ma olen kurb ning ei taha ka seda nime enam, Andrus on ka segaduses. Kust kurat ma nüüd uue nime saan? Oleme valmis nimetraditsiooni lõhkuma ka. Help us, soovitakse ilusaid poisslapse nimesid. Vaatasime ka netis ringi, aga no, hallelujah – Kotlep Kolomainen-it ei tahaks ma oma perekonda. Loobusin nimelehtedest just selliste nimede pärast. KOTLEP?????!!! Norbertus?? Kaugemeel?? jne jne :D:D:D

Siis mind kummitab selline ‘TÕELISELT SUUR MURE’. Algselt oli mure selles osas, et hakkan liiga palju pilte üles toppima oma beebikõhust. Enamus ju teevad seda ning ma mõtlesin, et äkki neil kuidagi mõistus keerab ära rasedusega ja siis.. iga pilt on kasvavast kõhust, sest kõiki ju nii väga huvitab see, mitu nädalat rasedust parasjagu kellelgi on. Ma arvasin, et hakkan seda sama tegema. Õnneks on mõistus kodus veel, aga kindel pole, millal ta otsustab oma soojast pesast lahkuda.

Eelmisest jutust lähtuvalt on nüüd menüüs veel ‘SUUREM’ mure – juba sünnitanud naistel on iga teine või kolmas pilt lapsega või lapsest. Kas ma hakkan ka oma jälitajaid igapäevaselt vihastama sellega, et olen muidu täitsa okei inimene(võib-olla), aga keegi ei jaksa vaadata seda, millal mu laps sööb (pool nägu toidujääke täis), peeretab või teeb mõnda muud ”jube armast” tegevust. Siinkohal tervitaks neid emasid, kelle lapsed on nii armsad rõõmurullid, et see on nakkav, kui nende toimetamisi vaadata, ja kes ei lisa oma lapsest maailma kõige koledamaid pilte üles, sest see ei huvita kedagi. Palun, kallis Liina mõistus, jää koju ja kui ei, siis õnneks mul on ausad sõbrad, kes mind maamunale tagasi toovad. Vähemalt kokkulepe on selline hetkel.

Vabandan kõigi ees, kes tunnevad ennast liigutatuna, aga ma pidin selle jama oma seest välja kirjutama. Asi oli nii pakiline, et isegi mu lõputöö ootab kärsitult oma järjekorda.

Kui kõik see tüütu vingumine siin vahele jätta, siis täna on tegelikult jube lahe päev olnud. Käisime oma tellitud vankrit välja ostmas. Ma pole ammu juba mingi asja üle nii suurt rõõmu tundnud. Siirast rõõmu. Mõtlesin siin juba, et paneks Poisi sisse ja läheks teeks ühe tiiru oma ahjusooja vankriga. Või siis paneks Poiska turvahälli istuma ja teeks autoga paar tiiru. Lollid mõtted ma tean, aga suurest rõõmust, ja ka kurvastusest, tulevadki rasedal enamjaolt imelikud mõtted pähe. Vähemalt minul.

Need olid mu tänased mõtted. Üks asi jäi veel kirjutamata, aga ma ei hakka… 😀

Ärge olge pahased.

Mesimagusaid unenägusid, eriti neile, kellele on võimaldatud normaalse inimese moodi magamine. Mulle mitte, aga see kõik on seda väärt.

4 COMMENTS

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here