Mõtteid teise lapse tulekust

14
2056

Mul mõlgub peas üks mõte – kas see vankrilahendus, mille oleme praegu oma peas välja mõelnud, ka päriselt toimib. Kenneti vanker sai kohe selle mõttega ostetud, et jääb ka teisele lapsele. Küll aga ei arvanud me, et meil õnnestub kohe rasedaks jääda.Viskasime nalja, et poole aastaga peab ikka arvestama, aga tutkit, jäin kohe. 😀

Igatahes teema seisneb selles, et loodame Kentsu istutada sadulaga seisulauale. Selleks ajaks on ta 1a ja 8/9kuud. Vankris saab tegelikult veel kolme aastane lapski pikutada. Ehk on kedagi targemat, kellel ka lapsed väikese vanuse vahega ja teab oma kogemusest rääkida? Kas mu mõte on puhas loll lootus või on sellel ideel jumet ka? Suht kurb oleks oma vankrit maha müüa, aga kui see asi ei toimi, siis ei jää midagi üle ka. Kahelapsevankritest on silma jäänud bugaboo oma, aga eks näis, loodan, et me siiski ei pea vankrit vahetama.

Teiseks, kas me ikka saame hakkama nii nagu praegu: väga harmooniliselt ja lihtsalt. Uus beebi ei pruugi ju kaugeltki mitte samasugune mustermagaja, -sööja, -iseloomuga laps olla. Minu unetud ööd olid ainult esimesed kolm kuud – kaks kuud maadlesime kehakaaluga ja kolmas kuu kohandusime uue koduga jne. Alates sellest on Kennet terved ööd maganud. Jep, jep, ma tean ise ka, et ma olen selles osas ära hellitatud. Aga ütlen ka seda, et (esimesest päevast) TULEB LAPS OMA VOODISSE PANNA. Sorri, aga ma ei mõista neid emasid, kes panevad laiska ja toovad lapse oma voodisse, pole ime, et laps ehmub ära, kui ükskord ärgatakse mõttega, et nüüd oleks aeg beebi oma tuppa viia. See on umbes sama nagu meid viidaks kuhugi mujale korterisse elama ja etteteatamisaega pole antud.

Kas mul vaba aega st iseendaaega ka üldse alles jääb? Praegu ma näiteks ei tunne, et olen see istun-kogu-aeg-kodus-emme-minu-laps-on-parim-ja-ma-teen-temaga-kõike-koos-ja-kunagi-ei-jäta-kellegi-teisega-teda. Käin sõbrannadega väljas, saame tänu minu emale käia ka Andrusega kahekesi väljas, ükski planeeritud sünnipäev ega üritus ei jää pidamata.

A siis ma jälle mõtlen, et mõnel on kolm või neli last järjest ja nad saavad hakkama ning on lisaks ka väga säravad inimesed kogu selle virvarri keskel. Miks siis ma ei peaks hakkama saama? Eriti kui mu härra on miljontriljon korda supertoetav ja hea tulevane abikaasa/isa/kuulaja/nõuandja/meelelahutaja, you name it. Päris paljudel naistel sellist luksust pole, olen ju isegi üles kasvanud nii, et isa oli kogu aeg kodunt ära. Ma ikka tihtipeale imestan, kuidas mu ema meie mõlemaga hakkama sai(minul ja vennal vanusevahe 1,4a) JA KÄIS VEEL TÖÖL, kui ma olin ikka päris pisike. Rabota oli muidugi üle tee, aga siiski. Venna võttis kaasa ja minu lõunauneajal käis asju ajamas. Ühe korra mäletan, olin ehk mingi 3 aastane max, ärkasin diivanil üles, mul olid valged sukkpüksid ja punane kleit seljas ning ma ei leidnud kedagi korterist. Ma lihtsalt röökisin täiest kõrist, sest mul oli hirm. Naabrimees õnneks kuulis ja emps oligi kohe kohal, aga see hirm, mida ma tundsin… Uuhh. Igatahes, müts maha. Ajad olid teised ja see on ikka imetlusväärne, kui palju ema oma isiklikku elu ohverdas oma laste nimel.

Ja siis ma jälle avastan ennast mõtlemas, et fakk, ma tahan niikuinii kolme last, teeme kohe kolm ära ja asi ants. Üks tuttav ütles, et see on lausrumalus teha algul kaks ja siis paari aasta pärast veel üks või kaks. JUST SAAD sellest titemaailmast välja JA OLED JÄLLE SEAL. ALGUSES. KOGU TÄIEGA. Sõbra plikad on 4 ja 2, ütles, et neverever ei tahaks enam seda titemajandust, nii hea on, et nad juba asjadest aru saavad ja inimese moodi toimetavad. 😀 Vot võta siis näpust, mida teha. Andrusele jätkuks ka kahest, just sayin. Aga ta on leppinud sellega, et minu kolm jääb peale. Neljanda lubas naabrimehega teha, et see on tema jaoks juba palju 😀 Ma ise mõtlen, et kui kõik oleks nii tsillid lapsed nagu Kennet, siis võiks vabalt ka neli olla.. Okei, okei. Las see teema jääb. Mõni mõtleb juba vist, et ma ikka püstihull mutt. No tegelikult olengi 😀

Kuidas me selle magamisega teeme? Jagage infot palun. Meil on hetkel kodus viis tuba – elutuba, meie magamistuba, külalistetuba, Kenneti tuba ja üleval on minu stuudio ja Andruse kontorinurk. Algul oli külalistetuba seal, aga see ei toiminud meie jaoks nii nagu oleks pidanud. Pealegi, kui suvel on palju terrassil mõnulemist, siis on unistel külalistel päris tüütu seal magada, kui muu rahvas veel klaasi taga juttu ajab jne.
Probleem seisneb selles, et me ei saa kõige pisemat Kenneti tuppa panna, sest pisike ärkab ju öösel veidi üles ja tahab süüa ja jumal teab, mida veel. See ajaks vanema venna üles ja siis oleks jama palju. Variant on panna külalistetuppa, aga see oleks ka imelik. Jääb veel meie magamistoa variant, aga siis tekib mure sellega, et uus ilmakodanik harjub meie toaga ära ja kurat teab, millal ta kohaneb uue toaga. Plaanis on lapsed kuni mingi vanuseni samasse tuppa kupatada. Kui juba kallimad ja muud tegelased ellu ilmuvad, siis tuleb külalistetuba ümber teha teiseks lapsetoaks. Aga sinna on aega maa ja ilm. Eks näis, mis elu toob. Plaan on ju üldse Saaremaale kolida. Seega võib juhtuda, et ei peagi midagi muutma.

Mida peaks teisele lapsele ostma? Ma olen suht nõutu ausalt öeldes. Riided ja pudi-padi küll, aga mõtlen just selliseid vidinaid, mida kahe lapsega vaja oleks. Või kas üldse on sellised asjad olemas ?! See teeb küll jube rõõmsaks, et ei pea ei söögitooli, söögiriistasid, rinnapumpa, beebimonitori(Kentsuga muidugi kasutasime ÜLIVÄHE: suvel Saaremaal maal, aga arvan, et nüüd läheb rohkem vaja), beebitooli, turvahälli, beebitekki jnejne ostma. Pluss nüüd pole seda esimese lapse hullust, et kõik peab kõige ilusam, kõige uuem ja kõige ma ei tea millisem olema. Ärge saage valesti aru, elevil oleme ju ikka, aga teise lapsega suudad asju rohkem mõistusega võtta ning emotsioonidel veidikene tahaplaanile jääda. Usun, et paljud emad samastuvad selles osas minuga.

Kuidas hakkab välja nägema kahe lapsega reisimine? Kas me üldse viitsime kahe lapsega kuhugi reisida? Pean silmas just selliseid pisemaid juntsusid. Reisimine on minu suur kirg ja seetõttu on see aus mure. Kuna lapsepõlves ei olnud võimalust reisida, aga nüüd on, siis on see ”tegevus” meie peres au sees. Andrus on ka väga suur seikleja ja alati hea meelega kuhugi minemas, kui võimalused ja aeg selleks sobivad on. Just sayin, et minu esimene selline suurem välismaa reis oli aastal 2012 Bulgaariasse, kuhu sain tänu ühele telesaatele :D:D:D:D :D:D:D: :D:D

Õnneks ootab meid juba 10.01.2020 reis New York’i ja sealt edasi Honolulu saarele. Hetkel veel ei kujuta ette, kuidas Kents seal lennukis need tunnid ära survaivib, aga loodame parimat. Meelelahutajaid on rohkem kui kaks. 😀 Kõige pikem lend on New York’ist Honolulule – 12+ midagi tundi. Good luck meile, aga reisist juba kunagi hiljem, kui selleks õige aeg käes on.

Jätkame. Kas ma üldse jõuan siis tööd teha? Nagu meie Grimmikooli õpetaja ütles, et pintsel peab kogu aeg kuumas olema, et oskused ära ei ununeks. See on vist iga asjaga nii, kui tegu pole just jalgrattasõiduga. Praegu saan ikka valikuliselt ja oma äranägemise järgi tööd teha, aga kahe lapsega? Õõõh, I dunno. Loodame parimat, et kõik tööd, mis on meelepärased ei jää tegemata.

Mis saab sellest imetamisest? Kentsuga läks see ikka väga lappama ja olin seetõttu mustas masenduses, sest ühiskonna surve kõik-head-emad-imetavad-oma-lapsi-tohhujaa-kaua oli suur. Nii palju võin öelda, et ma küll aru ei saa, et mu laps on kehvema tervise juures kui 100% rinnalaps. Teisega loodan muidugi, et imetan miinimum kuus kuud, aga eks näis, kunagi ei tea. Mina küll näiteks ei pane pahaks ühelegi emale, kellel mingit special bondi selle imetamisega pole ja jätab seetõttu lapse imetamise tahaplaanile. Iga EMA OTSUSTAB ISE, mis on TEMA lapsele parim ja NENDE eluga sobivaim valik. Mul ka selle rinnatamisega mingit sellist tunnet pole: ”Ohh, minu laps, nii armas, et ta mu tissi imeb, süda läheb kohe härdaks” Küll aga, ma olen normaalne inimene ja saan aru selle vajalikkusest ja mind ei häiri see tegevus, nunnu on kindlasti, aga sellegipoolest on palju armsamaid tegevusi lapse ja ema vahel.

Lisaks ei saa ma sellest aru, miks on vaja keset rahvarohket kohta TISS PALJAKS võtta ja seda eksponeerida. Ma tean, et minuga pole paljud nõus, SEST IMETAMINE ON JU NII IMELINE TEGEVUS, aga mõelge ka teistele inimestele. Toon näite: olime lennujaamas ja üks ema imetas oma last, no sorri, isegi naisena täiesti mõtlematult läheb naise rindadele, mis siis veel mehed tegema peavad. Hea, et molli ei saa, kuna jäid imetava ema tisse vahtima. Mind on kuidagi nii kasvatatud, et nii vagiina/peenis/rinnad pole mõeldud kõigile näitamiseks ja ma ei tea.. jah. 😀 On olemas täitsa toredad sallikesed, mida rakendada, kui last vaja sööta, variante on.

Rõhutan veelkord, et pean silmas just rahvarohkeid kohti. See, kui oled koduses keskkonnas ja mulised sõbrannadega juttu jne ja samal ajal imetad last, see on hoopis midagi muud. Igatahes jah, igaüks teeb omad valikud, mind on lihtsalt teistmoodi kasvatatud ja mu mehele ka ei meeldiks see, et mu tissipaari keegi kuskil jõllitab 😀

Sellised on mu tänased mõtted ja mis ma oskan veel öelda. Varsti ongi juba 20 nädalat täis ning pool teed justkui linnulennul kuhugi kadunud. Kreisi värk! Olge mõnusad ja ilusat esimest adventi. Kohe algab SNKVT ja saab seda nüüd vaatama hakata.

14 COMMENTS

  1. Selle oma voodis magamisega seoses tahtsin natuke mõtteid avaldada.
    Mul oli enne lapse sündi ka täpselt sama mõte nagu sinul praegu – oma voodisse ja kogu lugu.
    Paraku aga sain mina omale super kehva magaja. Alguses kangekaelselt toppisin teda tema voodisse tagasi, sest noh.. peab. Aga mingi hetk sai võitu, mitte laiskus, vaid see üleelusuurune väsimus. Igal ööl 1-1,5h tagant ärkamine ja imetamine oli nii kurnav, et ma tõesti mõtlesin, et annan otsad ja iialgi enam ühtegi last ei tee..ja siis tulid gaasid. Et no vähe sellest, et ta vajas koguaeg lohutamist ja võimlemist jne, tahtis ta ka pidevat füüsilist kontakti. Nii et oli mitmeid öid, kus ta magas minu kõhu peal ja ma ise kuidagi lääpas istukil, sest.. No see oli ainus viis üldse magamiseks
    Et päris nii must-valge see teema ei ole, olgugi, et plaan on hea.

    • Jaa, see muidugi ei kuulu sinna alla, mida mina silmas pidasin. Rohkem ikka mõtlesin seda mugavuse asja 🙂

      Ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas sa selle ära survaivisid. Respekt selles osas.
      Mul on ikka jube lihtsalt läinud, seetõttu tahtsime kohe teist ka, sest esimese lapsega kuidagi kõik väga lihtsalt ja orgaaniliselt tulnud, va imetamine. Tõenäoliselt oleks samamoodi käitnud nagu Sina, kui oleksin olnud samasugused olukorras, sest siin tuleb mängu juba iseenese tervis 🙂

  2. Meil magab ka laps meie toas, aga enda voodis. Siis saan ma ka natuke rohkem magada. Minu puhul räägime veel 1,5 kuu vanusest beebist. Arvan, et kui ta ikkagi vanemaks saab siis eelistaks ka seda varianti, et läheb oma tuppa.

    Ma arvan, et sa oled enda jaoks kõik punktid nö läbi mõelnud, et ei teki millegagi probleeme. Pluss saad samamoodi ilusti magava ja rahuliku beebi! 😋

    Ja just saying ma käisin esimest korda soojamaa reisil selle aasta jaanuaris 😬

    • Tundub mõistlik plaan 😛 Siinkohal ka kindlasti ütleks, et esmatähtis on ka ema tervis. Kõigil ju pole sellist luksust, et laps terve öö magab. Ja 1,5 kuune nkn peab tihedamini sööma 🙂

      tglt pole üldse mõelnud, jumala nõutu olen 😀 kuhu siis seda teist marakratti ”paigutada”, aga vist jääb algul meie tuppa, kuna 1-3 kuune on tõesti pisike ja ju saab oma tuppa ka harjutatud hiljem, sest mis tal ikka muud üle jääb, kui leppida sellega, mis vanemad paika panevad D:D:D:D

      Ehee – näed, siis ma pole ainuke. Ajad olid ikka 90-ndal täiesti teised… Kuskil reisil käime tundus täiesti müstiline unistus… Hea, et kapis leiba oli, isegi selliseid aegu oli peres. Karm.

  3. Võtaks ka magamise teemal sõna. Olin samuti 100% kindel, et beebi magab oma voodis. Mis, tõsi küll, on ühe küljega meie voodi küljes. Päris esimesest ööst oma tuppa ei paneks ma beebit ka siis, kui saaksin aega tagasi keerata (ja meil ka hetkel pole tuba, aga ideeliselt siis).
    Koju saades beebi rinda ei võtnud, seega iga 3h tagant: pusisin last rinnale (röökis nagu segane ja rabeles), siis söötsime süstlast (võtab meeeeeletu aja) ja siis pumpasin 20-30 minutit. Magada saime enamasti alla tunni ja uus ring. Ja vot kohe mitte kuidagi ei suutnud seda “oma voodis” magamist õpetama hakata. Oluline oli, et ka beebi vahepeal magaks. Ja kui ta kaisus/rinnal hetkega uinus, selle asemel, et oma voodis uue toitmiskorrani röökida..
    Kestis see tsirkus kuu-poolteist. Ja siis üks hetk avastasin, et beebi ei maga. Ei päeval, ei öösel. Ööpäeva(!) unetunnid varieeruvad 8-12 tunnini. Ainus viis, et ta päeval ÜLDSE magaks on kas kärutamine (marssisin usinalt kuu aega iga päev 3h ringi, seisev käru ei kõlba) või tissi otsas (ja ma ei tohi rinda ära võtta ka siis, kui ta juba magab).
    Ehk siis olen ka “see ema” kellel beebi põhimõtteliselt 24/7 tissi otsas ripub, ei jõua süüagi (rääkimata siis muust), mees kolis diivanile (kolmekesi voodis kitsas) jne.. Algus oli nii nagu oli ja nüüd ongi keeruline teda oma voodisse saada. Olen hädas, mis teha. Aga ei teinud seda ausõna laiskusest. Torkab natuke hella kohta selline suhtumine.
    Teisest lapsest ei julge enam mõeldagi, kuigi tahtsin väga. Suure tõenäosusega ei ole enam tervislikel põhjustel võimalik hiljem pikema aja pärast enam lapsi saada.

    • Täitsa lõpp ! Esimene pool kirjutatust oleks nagu minu kirjutatud. Meil küll ei rabelenud, aga kaaluprobleem oli tean, mida tunned, selle süstlaga toitmise ja kõige muu jubedaga, mis puudutas imetamist. Ei taha mõeldagi ajale tagasi, kus olime lastehaiglas ja oeh… jube.

      Siinkohal rõhutan veel, et kindlasti ei pidanud ma laiskuse all silmas Sinu olukorda, kus hakkab rolli mängima juba ema tervis. Varem või hiljem harjub laps niikuinii oma toa ja oma voodiga, lihtsalt ühel hiljem, ühel varem. Lugesin üht raamatut ka, kus oli kenasti toodud etapi kaupa välja, kuidas laps oma tuppa ja oma voodisse saada. Algul korra voodisse, siis päevauned (algul valvad und), siis üksinda päevauned ja alles siis ööuned. Päris üleöö ei tohigi last šokeerida nii.

      igatahes, ei tahtnud kuidagi Sulle liiga teha, rets kogemus ja olen väga tänulik, et mul on hea unega beebi. Pea vastu ja ükskord peab lihtsamaks minema!

      Mul kusjuures sõbrannal kaks sõbrannat tahtsid ka kohe teist last järgi teha, aga kuna esimesega nii keeruline, siis otsustasid ümber. Nüüd oleme mina ja mu sõbranna veel kahe lapse meelt. Et see täiega oleneb, kuidas esimene kogemus oli/on. Tõenäoliselt, kui oleks algul väga keeruline olnud(kui va haiglatrall ja mu taastumine), siis ei tahaks ka kohe teist, sest mu härrale oleks üks ka sobinud praeguseks ajahetkeks. 😀 Kuulab lihtsalt naise sõna siin .d:D:D:D:D

      Kahju, et jutust ei tule välja, vana su tibukene on… Sest noh, selge see, et mida vanemaks, seda lihtsamaks. Ehk ikka kuidagi saab selle teise ka valmis meisterdada 😛

      Päikest ja kõva närvi!

      • Praegu on beebsu umbes täpselt kahe ja poole kuune.
        Ehk saab selle une värgi tõesti kunagi korda ja tuleb ikka teise isu ka tagasi. Otsuse pean siiski tegema aasta-kahega maksimaalselt (esimenegi tuli peale 4 aastat ootamist, operatsiooni ja ravi).
        Une teemalised raamatud on eest-taha ja tagant-ette loetud 😀 Kusjuures päevauned on just eriti keerulised meil. Öösiti isegi juba õnnestub mul ennast lahti haakida ja eemale liikuda. Ja mõnikord jääb ta peale ärkamist ka ise tuttu tagasi, seda juhtub harva aga ikkagi. Mingi lootusekiir veel hõõgub 🙂

        • Uh issand. Selliseid asju lugedes mõtlen, et mul on ikka väga lihtsalt need asjad käinud.
          Aga rasedaks jääda sooviv naine arvab, et isegi 4 kuud 5 kuud ja 6 kuud on pikk aeg, millal rasestuda.

          kummaline – tavaliselt on just jama ööunedega ja siis päeval tehakse korralik päevauni, kuna öösest on unevõlg 😀
          Rets igatahes. Müts maha ja pea vastu. Ma ei kujutaks ette ennast Sinu rollis, ei hakka valetama. Lohutuseks võin öelda, et mulle ämmaemand ütles, et peale 4 kuud läheb elu ilusamaks. Mul tundub, omast kogemusest, et see pidas päris hästi paika 🙂

          • Nii pikk ootamise aeg ongi üle mõistuse. Käisin ka juba kuskil poole aasta pealt uurimas, et miks ei jää? Üle kolme aasta rääkisid erinevad arstid, et kõik okidoki, nii noor, aega küll jms.. Kuni ükshetk “oh shit” ja võimalus üldse mitte lapsi saada – endometrioosi 4 aste.
            Noor ja rumal, oleks pidanud ise rohkem uurima ja peale suruma, mitte arste uskuma. Ise teadsin, et midagi ON valesti.
            Minu jaoks nüüd see jutt, et aasta või rohkemgi oodata on normaalne. No ega ikka ei ole küll. Kui juba 22-23. aastane ei rasestu, no mis “aega küll”, noorelt peaks see just ülilihtsalt käima ju.
            Muidu kurdetakse küll, et iive madal jms. Aga reaalselt oled noor, kes tahab beebit, siis saadetakse niisama minema arsti juurest. Nagu noortel ei oleks terviseprobleeme või ravi vaja.
            Okei, ma nüüd lõpetan oma kurtmise siin all, pikaks venib see värk. Aga Sulle mõnusat raseduse nautimist ja hästi magavaid beebisid! 🙂

          • Täitsa perses ikka. Mul sõbrannal sama keiss ja saadi alles nüüd, kui inimene hakkab kolmekümnendatesse jõudma. Ilmselged vihjed olid juba teismeeas. Praegu on teema sama – et pole kindel, kas rasestudagi saab. Palju õnne, eesti arstid. Suht sarnane lugu nagu Sinul.

            Jube ikka. Ma ei tea, mis ma Sinu olukorras teeksin. Teadsin alati, et tahan kolme last ja kui lihtsalt mingi arstide pa*a pärast see unistus ei täituks… päris nukker oleks :/

            Kusjuures, minu meelest, aina enam on see teema päevakajaliseks muutunud, et isegi 20-25 aastastel on raske rasestuda. Kurb 🙁 eriti, kui beebid on väga oodatud perre…

            Hehehe, hästi magavad beebid :P, aitäh, aitäh 😛 😛

  4. Mul laste vanuse vahe on 3 aastat. Ütlen ausalt,kui vanem laps lasteaias ei käiks oleksin ammu end kuskile lasknud kirjutada. Nad on nagu öö ja päev. Poiss on väga rahutu ja tahab pidevalt tähelepanu. Sekundeerin oma voodisse panekut,ainuõige otsus. Imetamisest-teadsin juba rasedaks jäädes,et seda lollust ma teistkordselt läbi ei tee. Ja esimesest päevast olen lapsele pudelit andnud. Õnneks oli haigla personal mõistlik ja peale ei käinud keegi.

    • ::DD::D: ”lasknud kirjutada” :D:D:D::D
      ”seda lollust” 😀 MA NAERAN. 😀

      Sul selles osas vedas, ma sain ikka igal pool puid alla selle imetamise teemaga. HEa, et kurat enesetapumõtted pähe ei tulnud.
      Mina täiega toetan seda, et iga ema teeb oma valiku ise ja faking kellelgi pole õigust kobiseda. Mu laps sai rinda heal juhul 3 kuud ja praegu on ta 1,3 aastat, kahel korral kerge nohu olnud ja kõik. EI saaks öelda, et jube sita tervisega on, ei ole.

  5. Kahe lapse ema, 2a3k ja 7k.
    Vanusevaheks tuli 1a8k 🙂

    • Nõustun oma voodis magamise osaga. Tegin seda esimesega ja tegin ka teisega. Mõlemad poisid kolisid oma tubadesse 6kuuselt. Kohanesid kenasti ja kõigil unekvaliteet paranes. Kuigi teise lapse iseloom/vajadused/hääletämber on ikka päris erinevad.

    • Meil Bugaboo Buffalo ja istmega seisulaud. IDEAALNE! Mehel ei olnud alguses usku ja nüüd kiidab taevani. Vähemalt siiani on asendamatu ja suurem laps sellest sillas. Ka sõbrannade lapsed sellest sillas 😀
    Eks me näe, kuidas talvel hakkama saab, can’t wait for that soola-lumepläusti 😬

    • Juba on ka käidud esimesel reisil ja saab kenasti nauditud! Lapsevanemaid on kaks ja lapsi kaks, meil kulges kõik hästi.

    • HEhe, meil tuleb ka täpselt sama vanuse vahe 🙂
      Selline küsimus, kas lastele oli mõlemale oma tuba või pisem kolis suurema tuppa?

      JEE, siis peab ka ostma, tore kuulda, et sellel seisulaual hea tagasiside, sest väga ei raatsi oma vankrit veel maha müüa.

      Kaugel käisite? Me praegu honolulile, mis on 12h ajaerinevusega, pabistan, et keerab lapse uneajad täitsa tuksi…

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here