KATKISED HINGED

6
1875

KATKISED HINGED

Palju räägitakse praegu sellest, kuidas me näitame ennast sellistena nagu me ise sooviksime ennast näha, kuid mis ei vasta tegelikkusele. Loome Instagram’is illusiooni elust, mis päriselt polegi see. Toon näite. Minu eelmine elukaaslane ütles ägeda lause, et ta pole nii vaene, et osta kalleid riideid.  Ostab selliseid riideid, mis praeguse ajahetkega ja elamisega kokku sobivad. Samal ajal naerdes nende inimeste üle, kellel on ainult Gucci-Mucci, Armani riided seljas, kuid samal ajal elatakse vanemate juures veel ja ollakse niisama mugavad diivanikartulid. See on omamoodi naljakas, aga samas ka kurb, sest kuskilt tuleb see ühiskonna surve, kus materiaalsus nii oluliseks on saanud.

***

Kui nüüd materiaalsus välja jätta, siis heidetakse ette ka seda, et puudub päris emotsioon. Kõik pildid, mida üles laetakse on rõõmsa alatooniga ja enamus väljaütlemised räägivad sellest, et meil on kõik väga hästi. 

No ma võin teile siis rääkida mõnest reaalsest asjast oma elust, oht on lihtsalt, et see pole just kuigi meeldiv, aga vähemalt on juttu ju päris elust. Oleme kõik ühte või teistpidi veidi katki, me lihtsalt ei räägi sellest ja ise arvan, et miks ma peaksingi inimestele, keda ma ei tunne, kuid kes mind jälgivad, halama oma raskest minevikust või hädaldama millegi üle? Toredam on ju positiivset feed’i vaadata. Või mis?

Minu elus üks raskemaid aastaid oli siis, kui läksin kümnendasse klassi Tartusse. Ma usun, et tegelikult keegi päriselt ei teadnud, kui katki ma tegelikult olin. Miks? Kohe räägin. Mul oli ju pealtnäha kõik väga hästi. Mul oli väga tore noormees, olime koos küll aastakese, aga see oli igat oma hetke väärt ja Robist oli palju abi. Ta põetas mind siis, kui olin Tartus auto alla jäänud. Ta toetas mind ja kuulas mind, kui mu oli raske. Ta oli olemas minu jaoks. Ta on suure südamega inimene ja võib-olla kui me oleks hiljem tutvunud, oleks meie kooskäidud tee ilusam olnud. Ma olin tol hetkel Robi jaoks lihtsalt liiga noor ja pea oli laiali otsas ning Robi oli minusse liiga armunud, mis omakorda tõi kaasa armukadeduse ja liigse klammedumise. Olen alati vaba hing olnud ja tundsin, et mind tahetakse puuri panna. Sealt see asi perse läkski.  Liigun nüüd tagasi teema juurde.

Tartu kolisin ma ühe inimese juurde elama, sest isa nii väga tahtis, et ma sinna koliks. Teades minu isa valikuid ja tegusid, siis ei tundunud see kuigi hea idee, aga mis seal ikka. Kui juba ise nii lahkelt pakuti ja tegu oli siiski sugulasega, siis võtsime pakkumise vastu. Neljatoalisest korterist pidin ühe toa omale saama. Jõudsime ema ja isaga kolmekümne esimesel augustil kohale ja üllatus-üllatus. Mu tuba oli varem olnud kolikamber ja minu õnnetuseks alles minu tuleku päeval hakati seda korrastama. Ütlen ausalt, juba esimesest päevast tundus mulle asi imelik. Kutsud enda juurde noore hinge elama ja hakkad tuba koristama põhimõtteliselt päev enne kooliminekut. Vaatasime emaga üksteisele otsa ja mul tulid pisarad silma, aga suutsin õnneks end vaos hoida.  Kahjuks sai sellest alguse üks suur õudus. Ükski mu tolleaegsel klassivennal ega klassiõel polnud õrna aimugi, kui raske mul tegelikult oli ja mis toimus minu sees kogu selle kooliaasta vältel. Pealt näha olin ju täitsa vinks-vonks inimene.

Jõuan nüüd loo tuumani. Algul olin nagu hiir oma urus, aga mingi hetk läks kõht tühjaks ja pidin omale süüa valmistama hakkama. See inimene, kelle korteris ma elasin, tuli kööki ja ütles mulle, et kui ma makarone keedan, siis paneksin kaane ka peale, muidu läheb liiga palju elektrit. Mõtlesin, et hmm.. ei teadnudki sellist asja. Olin suur tee jooja, mingi hetk isegi liiga suur, sest ma lihtsalt ei julgenud enam seal süüa teha ega ka süüa. Toit muutus lausa vastikuks minu jaoks.  Tegin siis köögis teed ja Kurjus(mõtlesin, et panen talle siis mingi nime ka) tuli jälle kööki ja ütles mulle, et teinekord teed tehes valaksin kohe seisma jäänud vee kraanikaussi, sest muidu veekeetja lubjastub ja lõhub ära tema kalli veekeetja. Järgmine kord Jõesuusse minnes, ostsime emaga mulle väikese veekeetja tuppa.

Mingi hetk ostsin omale poest salatit. See oli mingi porgandisalat, veidi õline ja teate, see oli kuidagimoodi laiali läinud seal külmkapis(mul oma riiul seal). Ma olin kahjuks koolis siis. Koju tulles esimese asjana sain sõimata, et mis ma tahan tema külmkappi ära lõhkuda või? Kurjus pidi pool päeva vaeva nägema, et seda puhtaks saada. Klimp kurgus läksin oma tuppa.

Lähen siis üks hommik kooli. Panin oma toas kohe jalanõud jalga, kuna need olid alles pesumasinast tulnud ja seega puhtad. Jalanõudega ei käida toas, seda teame me kõik. Kurjus kargas jälle oma toast välja ja ütles mulle, et ma tema kalli tammeparketi peal mustade jalanõudega ei käiks, pidavat ära kriipima ja lõhkuma. Ohkasin ja läksin kooli.  Mõtlesin, et fakk, millega olen ma selle pasa ära teeninud. Mul ei olnud tol hetkel arvutis interneti ja aeg-ajalt ju tahtsin seal ikka kolamas käia. Küsisin viisakalt Kurjuse arvutit, aga ta ei lubanud. See pidavat olema ta tööarvuti, mille ma tõenäoliselt ära lõhuks. Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Vahepeal, kui olin Jõesuus pere juures külas käinud, oli minu tuppa väiksem telekas pandud ja Kurjuse tuppa see suurem, mis algselt ”minu” toas oli. Ta ei näinud väikesest telekast nii hästi telekat vaadata. Ma ei näinud kahjuks mitte ühtegi korda selle aasta jooksul, et see suur telekas tal töötanud oleks.  Mis seal ikka.  

Ma teadsin, et ta käib mu toas kontrollimas ja niisama kolamas, sest üks päev oli mu lauvärvi karp maas ja katki. Ma ei julgenud muidugi midagi öelda. Ahjaa. Nad lubasid lahtikäiva voodi mulle valmis panna esimese nädala jooksul, aga seda ei tehtud kogu kooli aasta vältel. Magasin madratsil. Ja see kuradi madrats, läks vastu kirjutuslauda, kui ma selle lahti tegin, et magama minna. Peale kooli oli alati mingi tekk madratsi peale sätitud. Ma võtsin selle ära. Siis sain ükspäev kommentaari, et ma ikka kasutaksin seda tekki seal madratsi äärel, sest muidu vastu kirjutuslauda minnes, muljub see tema madratsi ära. Ütlen ausalt, kui see poleks päriselt minuga juhtunud, siis ma ei uskus seda, mida ma siia praegu kirja panen. See oli faking vaimne terror.

Oh, neid asju on veel. Sellest on möödas kümme aastat, aga ma mäletan neid asju nagu eilset päeva.  Ma põgenesin tihti peale Robi juurde, et seal õudusemajast välja saada. Üks reedene päev, kui sättisin end koju, emale ja isale külla, tuli ära minnes kommentaar, et kuhu ma jälle lähen, kas oma peigmehe juurde, et kas ma kohe üldse ei või ükski nädalavahetus seal olla. Et võiksin oma tuba koristada. What the fuck? Ruumi oli seal toas meeter korda meeter. Ma reaalselt elasin oma asjade otsas, kust kuradi kohast ma seda tolmu võtan? Minu jaoks lubati tuba tühjaks kolast teha, seda ju ei tehtud. Ääri-veeri mahtusin kuidagi ära oma asjadega. Nii palju kui sain, võtsin tolmu. Aga ütlen ausalt, ma ei julgenud seal olles väga oma toast väljudagi. Tahtsin põgeneda. Veetsin palju aega  aknast välja vaadates ja nuttes üksida.

Ma ei ostnud sinna WC-paberit. Kasutasin ikka Kurjuse oma. See on ju imelik, et peaksid külla minnes või kellegi sugulase juures elades oma WC paberit kasutama?:D Mul küll kahju pole. Tulge külla, elage meil ja võite lausa hommikusöögiks WC-paberit näost sisse ajada. Pole just suurem asi kulutus.  Ja teate, mis.. Mingi hetk vaatan, et oh, selline megaodav WC-paber on viimasel ajal tualetis. Tundus veider, aga ma ei osanud sellele tähelepanu pöörata. Mingi hetk märkasin, et WC poti taga on ilus ja pehme WC paber. Mulle aga osteti seda kõige odavamat liivapaberit, sest ma ju rohkemaks väärt nkn ei olnud. Vähemalt tema meelest..

Söögist veel rääkides, siis mingi hetk ta tegi süüa ja isegi kutsus mind ka. Sõin ja ta mainis, et kui ta midagi ikka teinud on, siis võin ka võtta. Koolilapsena ju ise ei jaksanud kogu aeg süüa teha. Kool ise oli juba nii väsitav, uus keskkond ja seal pidid ju oma päris mured maha matma ning rõõmus ja lahe olema. Juhtus see, et mingi hetk suvaliselt sahvrisse vaadates, avastasin, et Kurjus on hakanud toitu sahvrisse peitma. Siis sain aru, et ohshit, ma olen vist liiga palju söönud tema  toitu. Rohkem ei puutunud midagi. 

Ma võtsin seal elades alla ca 5 kg.  Ema nuttis, kui mind Tartu bussi peale saatis, et mis minuga seal tehakse.. Jõin liitrite kaupa teed oma toas ja mingi hetk enam toit ei püsinudki maos ja ma ei tahtnudki, et ta seal oleks. Ma vihkasin toitu, sest Kurjuse juures elades tekitas toiduga seonduv probleeme ja vastikustunde minus. Vend oli ju ka õige mitu korda öelnud mulle, et ma olen paks värdjas. Ju oligi vaja alla võtta. Õnneks koolis suutsin normaalselt süüa ja Robi juures ka, sest muidu ma oleks vist lihtsalt pildi tasku visanud. Btw, Robi tegi väga hästi süüa. Aitäh Sulle selle eest, et olid olemas. Kuigi ega ma Robilegi kõike ei rääkinud, valetasin ja elasin enda sees kogu seda paska läbi. 

16 oktoober, see sama aasta suri ka mu kõige kallim vanaisa ära. Mul oli niigi nii palju asju, mille üle mõelda ja siis veel see. Tahtsin lihtsalt üksi olla ja kuskilt pea ees alla hüpata. Mul oli nii raske ja kedagi polnud, kes aitaks. Või noh, ma ei osanud tol hetkel abi küsida.

 Jap, mul oli vist depressioon. Olen sellest alles hiljem aru saanud.  Nutsin küll emale, et tahaksin nii väga sellest õudusemajast ära tulla, aga ta palus, et kannataksin kevadeni, kui kool läbi saab.. Ja nii ma nädala sees nuttes oma õhtud vaikselt mööda saatsingi.

Üks hetk selles elamisest oli veel eriti haige. Tulime jõulude aeg korra Kurjuse juurde, et ma oma toast midagi võtta saaksin. Robiga koos, ta seisis ukse taga. Palusin tal oodata. Kurjus nägi, et Robi on ukse taga ja kutsus ta kõige lahkema inimese moodi sisse, pakkus talle süüa ja juua. Me vahtisime suu ammuli üksteisele otsa ja Robi õnneks oli kiire vastama, et me tulime ainult korraks ja pole vaja. Toas käies avastasin, et ta on likööripudeli mu tuppa toonud. Timpsutas vist salaja seal toas, kui ma talvevaheajal kodus olin. Sealt lahkudes olin muidugi vihane, et selline näitemäng korraldati. Robi õnneks muigas ja lohutas, et tema ju tegelikult teab, mis sorti inimene see Kurjus tegelikult on.

Neid asju on tegelikult veel, aga ma ei jaksa neid siia enam kirja panna. Tunnen praegu, kuidas mu oma energia on praegu tasakaalust väljas ja vajan teemavahetust.

Tahan selle jutu lõpetuseks öelda, et ütlus: ”ära hinda raamatut kaane järgi” vastab 100% tõele. You know my name, not my story.  Ma olen loomulikult andestanud, sest lollidele tuleb andeks anda, aga ma ei unusta kunagi. 

Olen katkine hing, aga ravimisprotsess on töös, olge mureta. Mu elu on päris ilus praegusel ajahetkel.

Kuidas arvate? Toredam oleks ju midagi rõõmsat lugeda, kui sellist asja, mis praegu kirja sai? Seetõttu ma liiga palju ei mõista neid, kes muudkui räägivad, et #reallife on kuskilt puudu. Kes see ikka mu õudusjutte lugeda tahab. Negatiivsus sünnitab negatiivust. Või kuidas?

SHARE
Previous articlePATSIDE KKK
Next articlePIKAD JUUUU(HTMED)KSED
Liina. Certified freelance make-up & SFX artist based in Tallinn, Estonia. Hobby photographer ✖️ Fashion lover ✖️travel blogger ✖️ Addicted to reading ✖️ nature junkie ✖️mommy ✖️and.. living life to the fullest.

6 COMMENTS

  1. Sa ei kujuta ette, kui palju ma samastusin seda lugedes.
    Aitäh jagamast, tõi küll halvad mälestused välja, kuid pigem lugeda midagi elulist ja negatiivset, kui feiki ja ”rõõmsat”.

  2. Mjaa, mu eks peksis mind läbi ja mu looma. Lisaks meeletu vaimne terror ja asjade ära võtmine. Võõraste ja kodust väljas on maailma toredaima mehe tiitliga. Kõik kiidavad ja ahhetavad.. aga kes tegelikult ta on.. seda ei näinud keegi ja ei usuks ka kui oleksingi rääkinud. Imekombel sain lahti sellest mürgisest suhtest kuid armid hinges kogu eluks ning väga katkine närvikava. Seega tean ..

    • Issand jumal!

      Lähisuhtevägivald on veel hullem, kui see, mida mina kogesin. Täitsa lõpp ikka!

      Tore, et nüüdseks on ainult armid alles, mis sest et päris suured 🙂

      Päikest!

  3. Lugesin su blogi, mis on väga huvitav. Hakkasin aga mõtlema, et äkki see sugulane loeb ka su blogi. Või teised sugulased, nt selle kurja sugulase vend, õde, laps jne. Sageli on just kõige hullematel fruktidel kõige lähedasemad sõbrad, kõige kokkuhoidvam perekond vmt (ei usuks, kui poleks ise näinud). Ju siis nende iseloom kellegi teisega klapib. Äkki on ta kellelegi väga kallis.

    • Tänan! Tore, kui meeldib.

      Ma oleks päris õnnelik, kui ta loeks. Äkki ta siis mõistab, et noore hingega ei tohi nii käituda.
      Perekond neil just kõige kokkuhoidvam polnud, seda tean ja nägin 🙂 Mees põgenes tihtipeale maale tema eest. 😀 algul ma mõtlesin, miks ta seal käi, aga hiljem hakkasin asjadest aru saama. Keegi ei kannata ühe inimese türanniliku käitumist..

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here