It’s Colombia not Columbia

0
1217

Oleme nüüd vaikselt reele saanud ja mõtlesin, et kirjutan nüüd reisist üleüldiselt ka.

Ees ootas meid kolm lendu, nendest üks Amsterdami ja sealt edasi 10,45h Panamale ja lühike 1,5h lend veel Medellin’i. Ostsime piletid kaks kuud ette ja saime päris odavalt need. Kahepeale läks 1400EUR piletitele. See on tõesti väga hästi saadud. Soovitan lennupileteid vaadates MOMONDO‘t. Ülihea koht, kust odavaid lennupileteid leida. Näiteks Portugal’i lennukad läksid 200 EUR + siis minu pagas 100EUR, puhta kommiraha eest saadud piletid, arvestades seda, et Portugali pole otselende.

Kolumbia’s on Eestiga ajavahe 8 tundi. Jõudsime kohale õhtul, kell 20:00, kui ma ei eksi. Loomulikult taksojuht viis meid valesse kohta. Hotelli, mitte korterelamusse. Andrusel tõusid ihukarvad püsti, et oi-oi võõras riigis ja juba kuskil karuperses. Ta on ju maksimuretseja ja korruta see veel lõpmatusega. Saime Hose Huljani naistöötaja nii kaugele, et ta helistas Liisule ja Liisu juba majandas ja ütles, et ouu, ma elan sutsu edasi, siin samas kandis. God, thanks!

Jõudsime lõpuks koju, väsinud, aga õnnelikud. Nii kreisi oli mõelda, et ah lebo, tulime Liisule Kolumbiasse külla ja siin me nüüd oleme. Hästi hea ja soe tunne oli olla. Omad inimesed ikka tekitavad tugeva turvatunde sinu sisse. Meie reis poleks pooltki nii lahe olnud, kui oleksime hotellis pidanud olema. Meil sai nii palju nalja seal ja väga mõnus olemine oli kolmekesi. Kurb oli ära tulla, aga samas õnnelik, et varsti saab koju oma tibude juurde. Pole ju varem kogenud seda, et oled lapsevanem ja jätad oma aastase juntsu vanaemale kantseldada. Seda tunnet, kahjuks või õnneks, mõistavad ainult lapsevanemad. Kahekesi elades oli ikka hoopis kergem see üritus ja teate mis, enda pärast ei muretsenud ka nii palju. Nüüd on ikka mõlemal peakuklas see, et vaja ikka tervena Eestisse jõuda, poeg vajab meid. Sellist #pohyolo suhtumist enam naljalt ei kohta.

Esimene õhtu muljetasime niisama ja ma mugisin neid magusaid puuvilju, mis Liisu mulle kokku ostis. Üks õhtu tegi mulle ja endale veel puuviljasalatit ka. Uhhh, see oli nii hea! Kolumbias on põhipuuviljaks mango. Seda on kollast, nagu Eestiski, aga ka rohelist, mis on hapum. Ma lolli peaga keeldusin hapukama proovimisest, seetõttu ei oska kaasa rääkida, mis maitset see täpselt meenutas, Andrus aga küll. Ta on kahjuks praegu na rabote, ei saa küsida ka. Magus aga oli nagu VÄGA MAGUS. Sulas suus põhimõtteliselt ja arbuus… Selline armas, pisike, nunnu ja väga punane seest ja väga magus ja väga maitsev… jaaashhh! Tahaks!

Ommi-nommi

Järgmine hommik oli kaunis unine, sest ma ikka mitu korda öösel ärkasin üles ja passisin telefonis, kuna Eestis oli hommik ja lootsid pilte ning videod Kentsust ja Poiskast näha. Ei olnud seal midagi, Trussi ema tegi veidi haltuurat, aga üldjoontes sai hakkama nende kahe filmimisega. 😀 Liisu tegi meile väikese giidituuri, näitas, kus ta töötab ja kuhu me võiks poodi minna.

Kolumbias on oktoobris low season, tegelikult polnud. Kraadid olid kogu aeg 25C+. Päikese käes mõtlesime, et faking sulame ära ja nagu ikka valged, rumalad eurooplased arutlesid selle üle, kuidas neil inimestel PIKAD TEKSAPÜKSID JALAS ON, ise samal ajal pooleldi suredes. 😀 Uudistasime El Poblado linnaosa ja elasime end sisse.

Õhtul käisime söömas ühes kohalikus restoranis nimega Hacienda. Võtsin mingit kala ja see oli ülimaitsev. Üleüldse Kolumbias sai väga hästi süüa. Ma pabistasin kõige rohkem söömise pärast, sest kartsin Tai toidumürgitust uuesti saada. Aga ei, seekord läks õnneks ja ma pean ütlema, et see on meie käidud reiside kõike lemmikum koht söögi osas. Deem, kui hästi nad süüa oskavad teha ja igale maitsele! Ma sõin enamus aja mereande, sest Eestis neid ju ei saa. Julgesin isegi tänavatoidu tilaapiat süüa. Rasvane oli, aga maitsev endiselt. Müts maha igatahes. Lisaks sellele oli toidukohti VÄGA PALJU. Päris keeruline oli ühe või teise restorani kasuks otsustada, sest kõik tundus maitsev ja hea. Isegi Andrus sai süüa, kord burksi, kord ribisid, siis veel mingit liha. See on juba kõva näitaja, kui see pirtsuliisu nälga ei jää. : D

Kolumbias on koerad au sees. Neid hoitakse, toidetakse, käiakse näitustel. Guatape linnas olid lausa sellised foodstation’id koertele püsti pandud, kust siis tänaval hulkuvad koerad kõhukinnitust said nautida. How cute is that? Lisaks nägin mitmel koeral mingit peakaunistust, nagu keegi oleks naiste pistsist stringid koertele pähe pannud. See oli päris koomiline, aga kuna seal on see moes, siis jumala eest, tehke mis tahate, senikaua kui koerad süüa ja hellust saavad. Pilti kahjuks pole näidata.

Vaimselt kõige raskem, minu jaoks vähemalt, oli näha neid peresid ja emasid lastega, st BEEBIDEGA tänavatel söögi jaoks raha kerjamas. Nad ei olnud mingisugused räpakollid ega midagi sellist, aga valus oli seda siiski vaadata. Need on inimesed, kes on Venezuelast ära põgenenud Kolumbiasse. Teadupärast on Venezuelas väga rasked ajad ja inimesed kahjuks peavad oma koduriigist lahkuma. Paljud riigid ei taha neid vastu võtta, kuid Kolumbia nende hulka ei kuulu. Tore, et vähemalt kliima on soe ja külm ei ole. Kurb on see, et minu annetatud summa niikuinii ei aita neid, see on selline ühekordne abi ja that’s it, aga vähemalt midagigi. Kusjuures, meie giid, kellega Escobar’i tuuril käime ütles, et mõni ema on nii värdjas, et manustab meelega lapsele narkootilisi aineid, et nad rohkem magaks ja nemad selle arvelt rohkem teeniks. Seda kuuldes kõik mu kehakarvad, viimne kui üks, tõusid püsti. Täitsa perses, ütlen ma selle peale. Sellistel hetkedel tuleb jälle meelde, kui ilusat elu ma siin Eestis ikka elan ja kui tänulik ma selle kõige eest ikka olen.

Käisime ükspäev ühes pargis jalutamas. Eesmärk oli ilusaid pilte teha ja oravaid sööta. Eesmärk number üks sai täidetud. Oravad kahjuks magasid veel.
Mina wannabe-modell olemas

Medellin’i DownTown. See pidavat kõige ohtlikum kant hetkeseisuga olema. Andrus jälle muretses maad ja ilmad kokku juba ette. See käis veidi pinda mul, sest me polnud veel kohalegi jõudnud. Sain kenasti Liisult ja Andruselt mõrva, et ma oma väga roosa särgi ja full meigiga sellisesse urkasse plaanin minna, ÜLDSE EI PAISTA SILMA JU. 😀 Siinkohal mainin, et minu patse on niikuinii väga raske mitte märgata, aga ma sain nende jutu ivast siiski aru. Ei ole vaja ise endale kurja kaela kutsuda, eksole. Igatahes, jõudsime siis taksoga kohale. Ohsnap! Ühe kõrvaltänava vaatepilt on pehmelt öeldes õõvastav. Prügikotid igalpool, räpased inimesed, narkouimas inimesed tuikusid mööda teid ringi, lapsed kuskil põõsa all pikutamas jne jne. See tõmbas junni ikka päris jahedaks, et ME NÜÜD KOHE KOHE hüppame siit taksost välja ja lähme nende tänavate peale jalutama. Aitäh, ma lähen parem koju tagasi 😀 Õnneks me päris seal samas välja ei karanud, kõrvaltänavad olid vähe soliidsemas seisukorras, aga hirmus oli ikka. Julgesime kaamera välja võtta alles väga turistikas kohas, kus olid mingid pronksikujukesed. Kaua aega süveneda polnud, mis ja miks nad seal olid, ilmselgelt. Pilt kähku tehtud ja naaksu. Poed olid seal see-eest megaodavad ja kahetsen, et mõne asja ostmata jätsin, valikut oli ja Eestis pole selliseid asju. Me kahjuks/õnneks sinna enam tagasi ei läinud 😀 aga kogemus oli vägev! Nägime seda päris asja ka veidi. Liisu ju elab kallis linnaosas, kus kohalikke liiga palju ei ela, nad käivad seal ainult tööd tegemas.. Niiet jah..

Guatape. Võtsime ette ühe pikema päevase tripi Guatape’sse. Seal linnas on suureks vaatamisväärsuseks üks kivi, mille otsa saab minna. Kõigest 700 trepiastet. Üles jõudes oli mõnus veremaitse suus ja pea käis ringi, aga vaade oli seda pingutust väärt.

Guatape linna sõitsime kohaliku bussiga. Korralik gypsy- bus, mis oli igasugu rippuvaid kardinakesi täis. Mõnus 1,5 tunnine rännak, imeilusate vaadete ja loodusega.

Nagu Indias oleks 😀
Bussiselfie

Linn ise meenutas veidi Mehhikot, sest seal olid ka sellised nunnud värvilised kirju-mirju tänavad, palju käsitsi joonistatud või raiutud seinamaalinguid ja kitsamapoolsed tänavad. Kummaline, kuidas värvid tegelikult meid mõjutavad. Mul oli seal linnakeses kuidagi energeetiliselt jube hea olla, sellised ilusad erksad ja värsked värvid, rõõmsad koerad, kellele süüa-juua pakutakse, ilus vaade veekogule ja otseloomulikult hea toit, mida me seal süüa saime.

Kleidi sain DownTown-st seitsme eurtsiga. #blessed
Gäng. Aitäh Liisule-musirullile külalislahkuse ja giiditeenuste eest. Luv ya!

Juhuslikult sattusime ka mingile üritusele, kus neiud ja tüdrukud ja poisid rahvariietes laval laulsid. Sorri, aga Eesti rahvarõivad jäävad täiega alla Kolumbia omadele. Pisikesed tüdrukud nägid nagu printsessid välja, mitte nagu meil – ma mäletan hästi, kui pidin rahvariietes kuskile laulma minema – no nagu väike kortsus vanainimene, ei pitsi ei satsi. Igasugune nunnumeeter oli miinusmärgiga. Aga see selleks, las see teema jääb. Kokku kõndisime üle 25 000 sammu ja sinna hulka arvestage ka need trepiastmed.

Korralik jõukapäev sai ära tehtud. Koju jõudes vajusin juba 20 paiku pikali. Liisu ja Andrus jälle tögamas mind, et ma nii lahja olen ja jälle magada tahan. Mõelge nüüd, kui me oleks Andrusega kahekesi hotellis olnud, ta oleks igavusest ära pööranud. 😀

Käisime ka kohalikku jalgpalli vaatamas. Päris lahe oli! Läksime sinna metrooga, see on Kolumbias päris popp transpordivahend. Kiire ja odav, nagu ikka. Saime oma kohad sisse võetud, kui avastasime, et FAKK, meie kohad on just need, kus on selline pikem kõndimisala ja võite arvata, kui palju inimesi edasi-tagasi kogu aeg sõelus. See veidi rikkus meie jalkaelamust, aga mis seal ikka. Mängu alguses lasti suured tossupommid rohelised ja valged õhku, terve suu oli neid tolmuterasid täis, reaalselt 😀 Andrus vana kalkun ei öelnud ka mulle, alles mängu lõpus, et OUU, sa oled nagu Shrek, näost puhta roheline. Kenasti ootas õhtul see tüütu patsipesu ees. 😀

Vaade Liisu Rooftop’ilt.

Üks õhtu käisime ka kohaliku ööelu avastamas. Potsatasime suure kambaga ühes lounge’i stiilis klubi-pubis. Esimesel korrusel oli lausa bassein. Päris uhke! Vaade oli miljoneid väärt – Medellin’i linn kogu oma õhtuses hiilguses ja lisaks nagu tellitud – äikest tuli ka kuskilt kaugelt. Sähvatas aeg-ajalt. Imeline vaatepilt. Liisu, tema töökaaslased ja minu tantsulõvist fianzei läksid sealt edasi klubisse tantsulkatama, ma aga taksoga koju magama. Jeppp, ich bin partypooper, aga mis sa teed, kui uni nii hea ja magus tundus.

ma pole ühelgi reisil nii palju toidupilte teinud, igatsen Kolumbia toidumaailmat

Vahelduva eduga käisime mingis suures outlettide ostukeskuses. Käisime ühe korra, käisime teist korda, käisime kolmandat korda. Arvake ära, seal oli Diesel’i pood. 😀 Andrus ostis pool garderoobi omale sealt, sest Eestis ju ei ole enam Diesel’it, siis oleme nõus välismaal rohkem kulutama. Liisu naeris, et suuremaid Disla fanatte pole olemas, kui meie. Muigasin vastu, et on küll, mul oli selliseid püsikliente palju. Vana ostsis veel sõbrale kaks paari Disla teksapükse. Ma siiamaani ei suuda ära imestada, kuidas me käsipagasiga reisides asjad ära mahutasime. Muidugi mainin ära, et minu ühed kontsad ja mõned riided veel toob Liisu novembris mulle tagasi. Thank God, et on olemas Liisu, ta on ikka nii numps igas mõttes.

VEEL TOITU
Käisime hommikust söömas. Maitses sama hästi kui välja nägi!
Kes sellise lehmaportsu küll ära jaksab süüa? Tell me? Haa, Kolumbia inimesed jaksavad! Neil on restodes laud toidust lookas. Seda on päris karm vaadata. 😀 Meie ägisemeja näeme vaeva ühe hädise praega, samal ajal kui neil on seal supid, magustoidud, praed, suur kannutäis õlut… 😀

Liisul oli 08.10 sünnipäev ka, ostsime tordi ja need väljahüppavad kaunistused. Andrus läks talle tööle vastu ja ma panin asjad valmis. Ühe selle torujüri testisin niisama, kas töötab. Pusisin pikka aega, aga pauku ei käinud. Nool oli selle vidina peal tagurpidi, pole ime, et siis inimesed valesti keeravad ja neid värvilisi säbrulisi asju sealt välja ei lenda. Teisega olin juba targem. Nägin aknast Liisut ja Trussi. Panin telefoni kaamera tööle ja FAKING LASIN SELLE ÜRITUSE ENNE nende sisseastumist välja. Kuidas ma ikka selline kobakäpp olen, ma ei suuda ära imestada. Täielik lammas. Video pealt vähemalt seda feili näha, päris naljakas oli :D:D:D:D Liisu oli sellegipoolest röömus 😛 Õhtul sõime KFC-d ja vaatasime ühte väga labast komöödiat. Täpselt selline nagu võiks minu sünna välja näha – tsillida oma lähedastega vaikselt kuskil mõnusas kohas.

Aeg lendas väga kiiresti ja meil ei olnudki väga aega, et päikest võtta. Viimased kaks päeva otsustasime päikest võtta ja siis järgmise ka, et ikka mingi jume peale saada. Mõeldud tehtud. Tulemus on teie ees. Ilmselgelt järgmine päev enam päikest võtma ei läinud. Ja kõige naljakam on see, et me olime seal vaevalt kaks tundi ja kogu aeg ei olnud lauspäikest väljas. Mägine maa ja pilved on seal tavapärased. Ma pole kunagi näost nii paistes olnud 😀 Nagu oleks pea mesilasepessa pistud. Järka päev liikusin prillidega ringi. 😀 Praegu kahjuks tuleb see nahk maha, no mis seal ikka. 😀

Mis mutant see veel on? 😀

Ma loodan, et mul midagi rääkimata ei jäänud. Ahjaa, Pablo Escobar’ist ja Comuna 13 tour’i postituse leiate SIIT . Kui teil tekkis huvi Kolumbiasse reisida, võtke minuga ühendust. Liisu on ka hea meelega nõu ja jõuga abis. Ta on ikkagi ‘kohalik’ ja teab, mida teha, mida näha.

Musid-kallid ja reisimine on lahe! Järgmine reis ootab meid ees juba jaanuaris ja siis võtame oma mitte enam nii väikese poja ka kaasa.

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here