Pablo Escobar ja Comuna 13

6
2284

Otsustasin täiesti eraldi postituse nendele kahele teemale pühendada, sest huvilisi oli palju, kes mulle Insta vahendusel kirjutasid. Pealegi, endal ka tore teinekord lugeda, kui faktid juba meelest läinud on.

Edificio Mónaco, Cra. 45 #15 Sur-44 a 15 Sur-172, Medellín, Antioquia, Colombia. Esimese asjana käisime me ühte maja vaatamas, kus Pablo Escobar ja ta pere elas. See oli kunagi selline kõrge valge hoone, mida praeguseks ajahetkeks enam pole, kuna see lammuti eelmine aasta ära, sest maja täitis rohkem tondilossi eesmärki. Seetõttu me seda hoonet tegelikult ei näinudki. Pilti ka ilmselgelt pole. Küll aga ehitatakse sinna juba järgmise aasta veerbuaris mingi mälestusplats, mis on Escobariga seotud.
Lisaks kolasime tänavate vahel, kus tema oma lapsepõlve veetis ja üles kasvas.

See oli viimane hoone, kus Pablo elas ja varjas end. Tema ajal oli see kahekorruseline maja. Keegi poleks arvanud, et tüüp nii lambisesse kohta omale maja ostab.
See siga on Escobar ise. Kohalikele ei meeldi seda sorti turism, et käiakse Pablo kohta uurimas ja vaatamas. Seetõttu me kõva häälega ei leelotanud, et juhuuu, me Pablo tuurile minemas, nii lahe!

Kohalikud ei ole liiga rõõmsad selle üle, et maailm teab Kolumbiat just selle inimese tõttu. Päriselt tappis ta umbes 50 000 inimest ära. Valimatult, kes talle ei meeldinud või kogemata midagi valesti mõtlesid/ütlesid. Escobar tõi tänavatele narkokaubitsemise ja sidus sellega palju noori, kelle elu oleks võinud hoopis teistsugune olla, kui see, et tänaval kokaiini müüa. Kusjuures algselt smuugeldas Escobar ja ta nõbu Gustavo tehnikat lõunast Kolumbiasse, hiljem alles tubakat ja siis avastati Ladina-Ameerika lõunariikidest, eeskätt Peruust kokaiin, mida Kolumbiasse vedada. Ameerikasse hakati narkootikume smuugeldama alles siis, kui Griselda Blanco Escobari õlale koputas ja ütles, et halloo, miks te siia oma kraami ei too, rahamäed on ju siin?! Aga temast juba hiljem…

Kohtasime juhuslikult vangla lähedal ka Escobari reallife bodyguard’i. Muhe sell. Vangis pole istunud, sest midagi pole suudetud tõestada tema osas.

Monasterio Santa Gertrudis La Magna, Envigado, Antioquia, Colombia
See on see koht, kuhu Pablo oma vangla ehitas. Tee sinna mäe otsa oli ebareaalselt pikk ja käänuline. Kokku umbes 40 minutit sõitu esimese ja teise käiguga. 😀 Kokku võttis selle ehitamine aega ca 3 aastat. Enne vanglat polnud seal reaalselt mitte midagi, kõike tuli nullist alustada. Praegusel ajahetkel on see vangla tühi ja kahjuks enam igale poole sisse ei saa minna, varem aga küll. Teeäärsetes majades elavad tavalised inimesed ja elavad oma tavapärast elu. Ei ole kuidagi Escobariga seotud.

Narkolaadungite maandumisplats.
See vaade Medellin’i linnale pidi kõige ilusam olema. Ei osanud vastu vaielda, väga ilus oli!
Meie ülituus giid Carlos infot jagamas. Selles kohas maandusid lennukid, et narkootikume vanglasse smuugeldada. Ilus lennuplats.
See putka, ütleme siis nii, oli ainuke torn, kust oli näha, kes vangla poole liigub ja kes mitte, seetõttu mängis see väga olulist rolli Escobari vanglas. Seal olid 24/7 vahid kohal.
Vanglast veel pilte. Ei saa just kurta, et maitsetult tehtud oleks. Ilusad mosaiigid laotud ja see vangla nägi rohkem nagu viie tärni hotell välja. Nii ütles meile ka giid.

Tema tegevust vanglas käisid korra Medellini võimud ka vaatamas, siis jäeti väga väeti ja õnnetu mulje. Põhimõtteliselt kohe peale nende lahkumist, toodi piljardilauad, erinevad kasiinoaparaadid, pandi püsti ööklubi, pokkerilaud. Perekond käis teda nädalavahetusel külastamas, siis oli Pablo korralik ja viks ja viisakas. Nädala sees käisid tal hoorad külas, selleks oli ka eraldi hoone, kus ta nendega seksutamas käis.

Seal üleval, kus need värvilised pildikesed on, seal oli Pablo ja ta pere jaoks mõeldud ruum, kohe vasakut kätt aga litsimaja. Naljakas ja samas ka irooniline. Kahjuks selles rohelisest litsimajast pilti ei teinud.

Vangla ”rajoonis” oli ka suur jalgapalliväljak, kus käis Medellin’i rahvusmeeskond Pablot lõbustamas ja temaga jalkat mängimas. Kuna see jalkaväljak oli eraldatud müüriga, siis ei saanud sellest head pilti, aga ise sain väljakule ikka piiluda. Rets värk. Vanglast oli asi kaugel. Tal olid seal teenijad, koristajad, meelelahutajad, eelnevalt mainitud litsitarid, massöörid, you name it.

Vangla üks hoonetest

Vanglast põgenemise põhjus ei olnudki tegelikult see, et talle tulid võimud järele, vaid see, et ta tappis oma suures paranoias kaks oma parimat sõpra ja kartelli liiget ära, kui nad parasjagu vangla poole liikusid, et Pablole külla tulla. Peale seda oli kogu kartell tema vastu ja rohkem tal sõpru väga polnud, ta pidi üksi oma jamadega hakkama saama. See omakorda lihtsustas politsei tööd, sest politsei teadis, et nad pole ainukesed vaenlased Pablol. Erinevus seisnes ainult selles, et USA DEA tahtis Pablot elusana vangi panna, aga kartelli rahval oli ükskõik, mis vormis Escobar kätte saada.
Põgenedes vanglast, pidi ta läbima tunneli ja rassima läbi dšungli, kus teed polnud. Kell üksteist õhtul hakkas minema ja kell 5 hommikul oli dšunglist väljas. Kuus tundi rasket rassimist. Selleks ajaks olid võimud juba vanglasse jõudnud, aga Pablot jälle ei kusagil..

Traataed ikka ilusti ümber.
Vangla üks mingi suvaline sein. Palju oli usku kujutatud, kuna nad on full-katoliiklased. Ükski sein ei olnud õnnetu, kunsti oli palju, igal pool.

Uurisime giidi käest ka Narcose kohta. Ta ütles nii, et kuna USA-kad on selle valmis klopsinud, siis kahjuks on tõepärast infot ainult 50%, et ei tasu kõike tõepähe võtta. Hästi tehtud küll, aga ajalugu räägib midagi muud.

Näiteks kõige vähem usutakse seda versiooni, et DEA Escobari maha nottis. Btw, see maja, kus nad viimasena koos Limoniga(ta oli Escobari jünger oma surmani) olid, võib-olla poleks teda sealt kätte saadudki, aga Pablo ei suutnud oma perele mitte helistada ja sisimas ta teadis, et kaua pole jäänud, kus ta oma lõpu leiab, sest kõik olid juba tema vastu pööranud. Nii kartellid kui ka siis võimud. Esmalt läks Limon ja siis sai Escobar surma.
Giid näitas meile pilti, kus politsei ohvitser on Pablo laiba juures rõõmustamas. Fakt on aga see, et MITTE KUNAGI ei lähe ohvitserid sellise operatsiooni käigus kurikaela esimesena taga ajama. Seetõttu on versioon 1 bullshit. Versioon kaks hõlmab endas seda, et peped, kartelli liikmed tapsid ta ära. Põhjuseid juba teate – ta ei hoolinud peale iseenda enam kellestki. Kolmas versioon ja kõige loogilisem on see, et ta lasi ise endale surmava kuuli näkku. Ta ütles alati oma perele, et keegi ei saa teda elusalt kätte ja ta ei kavatse elusast peast vangla trellide taha minna. Suri ta siis 44-aastasena 2 detsember 1993. Päev enne oli tal just sünnipäev olnud.

See on see sama katus, kus don Pablo ”maha notiti”.

Tema pere on elus. Elavad nad Argentiinas, Buenos Aireses. Nad vahetasid nimed ja kõik muud vajaminevad dokumendid ära, et normaalset elu elada. Vaesed nad ilmselgelt ei ole. Kurat teab, mis Pablo neile ütles, võib-olla kaevavad siiamaani kuskilt põõsa alt dollareid välja ja elavad selle rahaga rõõmsalt ära. Nobody knows.

Mainiks veel ära selle, et Pablo isa oli farmer, üdini aus mees ja ei puutunud kokku sellega, millega ta poeg raha teenis. Ta elas ainukesena perest eemal. Teenis raske tööga elatist ja toimetas.

Roberto, Pablo Escobari vend, istus ka vanglas. Aga sai välja ning nüüd peab Escobari teemalist muuseumit üleval. Usun, et see on päris mõnus äri, mida vanast peast pidada, eriti, kui sa oled ise selle asja sees olnud.

Cementerio Jardines Montesacro, Carrera 42 25 51, Itagui 055413 Colombia. Pablo Escobari ja Griselda Blanco hauad.

Meil polnud algul plaanis haudadel pilti teha, aga giid ütles, et see on okei ja keegi viltu ei vaata. Tõenäosus, et me Kolumbiasse veel kunagi satume on väike, seetõttu tuli juhust ära kasutada.

Talle tuuakse endiselt lilli nagu näete.

Rääkides veel Pablo ärist, siis tegelikkuses oli Pablo ainult selle äri nägu. Ta oli osav suhtleja ja kamandaja ja asjaajaja. Karismaatiline tegelane, et selliseid vägesid juhtida ja raskeid otsuseid vastu võtta. Küll aga päriselt selle äri brainhead’iks loetakse tema nõbu Gustavot. Ta oli tihtipeale tagaplaanil ja ega ta ei trüginudki kuhugi, aga temal oli selge visioon ja arusaam asjadest, mida ta siis Escobarile jagas ning Escobar tema õpetussõnade järgi toimetas. Vot nii. Äri oli neil kahepeale 50-50.

Gustavo haud ja tema poeg allpool. Arvatakse, et Gustavo notiti kartelli poolt maha, kuigi ametlik versioon ütleb midagi muud.
Griselda Blanco haud.

Tagasi siis selle tädi juurde. Tema oli see inimene, kes avas USA uksed Escobarile. Ta tegi pakkumise ja nii see asi tööle läks. Neil oli üks tegelene, kes omas Bahamadel väikest saarekest ja lennulube. Sealt saigi alguse ulatuslik narkoliigutamine USA-sse.

Griselda Blancot teavad kõik USA-s. Mujal maailmas mitte liiga palju. Tegelikkuses oli tema veel jõhkram kui Pablo ja kõik muud narkovanad kokku. Tal oli erinevaid hüüdnimesid: ”Black Widow”, ”Queen of narco-trafficking” jne. See naine tappis valimatult naisi, lapsi, vanureid, kõiki, kes ta teele ette jäid. Tal oli kolm meest. Esimese mehega oli tal kolm last ja viimase mehega üks laps. Viimane laps on ainukesena elus ja elab USA-s. Tal on isegi toimiv Instagram @michaelcorleoneblanco . Ta on oma ema üle uhke, nagu ta ise armastab end kutsuda: Proud son of Griselda Blanco. Ta ema oli külma südamega massimõrvar, ei midagi muud. Ta tappis kõik oma kolm abikaasat ära. St lasi tappa, ühe nendest tappis on käega. Esimesed kolm last pani ta oma narkoäriga tegelema ja nad surid selle äri käigus.

Griselda Blanco noorena.

Griselda istus ca 15 aastat türmis ja 69 aastaselt sai kuuli keresse, kui oli Medellin’i tagasi tulnud. Algul arvati, et mutike on uuesti äriga tegelenud, aga siis naerdi see variant välja. Selline vanamutt ei jaksa enam narkobisnesiga tegeleda ilmselgelt. Noh ja siis jäigi ainuke variant järgi – tal oli väga palju vaenlaseid ilmselgelt. Keegi lihtsalt nottis ta maha kätte maksuks, kui Griselda poodi sisseoste tegema suundus. Nii see elu käib.

Vot selline nägi välja üks halastamatu mõrtsukas kinnipeetuna.
Pildi allikas: Wikipedia

Rääkides veel Escobarist, siis see, et ta aitas oma inimesi, kes Medellin’is elasid, on lausvale. Kõik need ehitised ja jalgpalliväljakud olid püsti pandud täitmaks ainult poliitilist eesmärki, et saada omale jälgijaid ja poolehoidjaid juurde. Teda päriselt ei huvitanud, kuidas inimesed elavad ja kuidas neil läheb. Meile tundus ”Narcosest”, et temas oli ka sutsukene headust, aga päriselt see siiski ei vastanud tõele.

Loodan, et nüüd sai kõik kirja, mis vähegi meelde jäi.

Comuna 13.
Terve Medellin on kommuunideks jaotatud, kokku 16 kommuuni. Kommuun nende jaoks tähendab vaest piirkonda, seetõttu ei kutsuta kõiki kohti kommuunideks. Kommuun number 13 oli alates 1950-ndates maailma kõige ohtlikum koht – tapmised, varastamised, vägistamised jne, sest guerillad(sotsialistide grupp) võtsid maa farmeritelt ära ja kupatasid nad sealt minema ning hakkasid omale mägede otsa hütilaadseid ehitisi tegema, millest kujuneski välja Comuna 13 rajoon. Pikki aastaid ei julgenud seal keegi käia, ega midagi öelda. Alles aastal 2002, suudeti see Comuna guerillade käest väe jõuga kätte saada. Tegu oli suure politseioperatsiooniga, mis õnneks lõppes sellega, et lõpuks ometi saadi elu seal slummides kontrolli alla.

Vaade kommuunile. Majad on üksteise otsas, mõned on puidust, mõned tellistest. Väga jubedad elamistingimused.
Karm reaalsus

Inimesed pidid jala mäkke minema, et koju jõuda, selleks kulus tunde ja tunde. Elu läks ilusamaks, kui ehitati maailma esimene metrokaabeltransport. Inimesed kaugel mägedest said nüüd kiiremini liikuma. See transpordivahend on väga palju aidanud kaasa Comuna 13 elutaseme tõusule. Areneda on palju, kuid pilvede vahelt paistab ka vaikselt juba päike.

Comuna 13 tänavate vahele on tehtud väga ilusad graffitid, mis jutustavad just selle kommuuni raskest minevikust ja paremast tulevikust. Oma kunstiga on panustanud kohalikud kuldkäed.

selle graffiti juures olid veel linnud, kelle käes oli võti naise lukuauku) ja need sümboliseerid seda, et sa ei pea ise olema kuritegeliku taustaga, kuigi oled pärit sellisest rajoonist.
Seal oli, mida vaadata.
See on turistide pink, kus tehakse pilti, Kui Sa oled kellegagi paaris, siis teed seal südame juures pilti(süda on minu selja taga) ja kui oled üksik, siis kobid seene juurde pilti tegema. 😀
Elevantidel on väga hea mälu ja see sümboliseeris seda, et nad mäletavad Comuna 13 rasket ajalugu ja stoorit.
See kunstiteos on tehtud värvidega, mitte spreidega.

Vot nii, kindlasti jäi midagi veel rääkimata, aga olen siin selle postituse kallal juba mitu tundi nokitsenud ja pilte valinud, et lausa pea suitseb. Läheme nüüd katusele ujuma ja päikest võtma. Homme on veel viimane täispikk päev siin ja hakkamegi juba kompse kokku pakkima. Enne Eestit ootab meid veel üks äge tripp Amsterdamis ja siis juba oma nööbikeste juurde Eestisse 🙂 Võite arvata, mis igatsus meid tagant torgib, mis sest, et siin on väga lahe ja mõnus ja tore olla.

Olge musid!

6 COMMENTS

  1. Tõesti väga põnev postitus ka täielikule võhikule. Lugesin Colombia postitusele otsa ja nüüd tuleb ainult lennupileteid ostma hakata, sest nii ägedad postitused tekitasid kohe soovi ise järgi vaatama lennata. Aitäh sulle!

    • Juhuuu! Aitäh aitäh aitäh hea tagasiside eest 😛 Siis on põhjust jälle midagi kirjutada.

      Vahva riik on, aga tuleb ka ettevaatlik olla. Aga eks see on igalpool nii – ei tohi ise tähelepanu liigselt anda, siis on kõik vinks-vonks.
      Ma jätsin isegi igaksjuhuks oma kihlasõrmuse koju. 😛

  2. Tõesti väga põnev postitus ka täielikule võhikule. Lugesin Colombia postitusele otsa ja nüüd tuleb ainult lennupileteid ostma hakata, sest nii ägedad postitused tekitasid kohe soovi ise järgi vaatama lennata. Aitäh sulle!

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here