Rongaema? Reisimõtteid

4
1481

Oeh, lähme homme Andrusega kahekesi Tallinna. Jätame koera ja Kentsu vanaemale ja vanaisale. Kaheks nädalaks. Jah, kaheks nädalaks! No selline rongaema tunne südames, et oi-oi-oi ja ma ei tea, kuidas seda tüütut tunnet oma seest välja saada. Süda valutab ikka nii hullult, kuidas ma oma pisikese nüüd maha jätan siia Saaremaale.

Mõistus annab aru, et kõik on ju hästi ja Kentsule väga meeldib siin olla. Tegevust jagub ja millestki puudust ta siin ei tunne, aga ikkagi on paha tunne.

Tegelikkuses on hea last ka emata ja isata vahepeal jätta, kasvatab lapses iseseisvust ja teiseks on ta ju eraldi seisev/kasvav/mõtlev indiviid, kes ei peakski minust 100% sõltuma, vaid ise omi valikuid tegema ja toimetama ja arenema ja mõtlema ja maailma avastama..

Õnneks Kentsu pole liiga emmekas, olen püüdnud alati teda kuidagi tagant tõugata või ise tahaplaanile jääda, kui ta teiste inimestega toimetab. Vaatan kõrvalt ja kui K tunneb end ebaturvaliselt, küll ta siis tee minu juurde leiab. Täna näiteks oli tore olukord, kui käisime kanu vaatamas. Jalutasime juba koju tagasi ja Kents tahtis hoopis vanaema käest kinni võtta, mitte emme käest. See on minu meelest nii vahva, kui ta ei eelista alati mind kõiges.

Käisime täna Kuressaare vahel patseerimas. Hästi tore ja uudishimulik JA sõbralik kiisu oli see.

Me reisime vist? keskmisest eestlasest veidi rohkem ja kindlasti tuleb reisile minekuid veel ette ja seetõttu on tore, et see esimene ja kõige tüütum kord on nüüd ees ja saab selle raske südamega tehtud. Usun, et Kennet unustab meid üldse ära, sest tal on vanaemaga juba nii palju toimetamist, et tal pole aega igatseda. Väikestel lastel, nagu ka koertel ju ajataju sellises vormis nagu meie seda mõistame, puudub. Selleks ajaks, kui me tagasi oleme, pole ta märganudki, et kaks nädalat on juba täis ja kus me kurat olime nii kaua. Vähemalt ma südames tahan nii mõelda. 😀 Kuidas teie oma lapsed ”maha jätate”, kui pikemaks ajaks kuhugi äraminek on? Mingeid nippe?

Rääkides reisist, siis oleme Kolumbiasse minemas. Teisipäeva hommikul, kell 7:40 on esimene lend Amsterdami ja siis paari tunni pärast Amsterdamist Panamasse, lend on sutsu üle 11h pikk ja siis üks siselend Medellin’i. Päris põnev saab olema, kuidas me selle ära survaivime. Tai reisi silmas pidades, olid need kümme tundi nagu veniv kaameli tatt. No lihtsalt ootad ja ootad ja ootad, aga kohale justkui ei jõuakski.

Kui välja jätta Kenneti ja Poiska Saarde jätmine, siis olen ikka üksjagu elevil ka, sest ma pole varem Lõuna-Ameerikas käinud. Tutvusringkonnast ei tea ka väga kedagi, kes Kolumbias oleks käinud. Olen päris palju kodutööd teinud ja uurinud kultuuri kohta ja niisama vaatamisväärsuste kohta, kuid enamus reisipaketi paneb meile niikuinii kokku minu kullakallis õde. Hea turvaline on minna kohe, kui keegi lähedane on ees ootamas.

Liisu soovitas kõik kallid ja uhked asjad maha jätta. Õnneks meil selliseid asju väga polegi. Läppar tuleb nkn kaasa võtta ja kaamerat oleks patt koju jätta. Ma olen suht laisk kaameraga pildistaja, sest minu XS teeb väga häid pilte, aga kui saab oma Canoni ikkagi välja võetud, siis mõistan, et erinevus siiski meeletu. Pilt on kordades parem ja kahetsen, et teinekord on kaamera kaasas, aga pilti ei tee. Kolumbias luban, et klõpsin piisavalt pilte 😀

Käisime kanu vaatamas. Poiss oli väga elevil nendest.

Ahjaa, üks asi on, mille kindlalt maha jätan – kihlasõrmuse. Veidi kurb oleks, kui see kellelegi silma jääks. Üks asi on rahaline väärtus, aga veel suurem väärtus on selle hingeline tähendus ja mõte.

Kuna reisime käsipagasitega(sest tagasi tulles oleme päeva Amsterdamis, on mugavam liigelda), siis liiga palju asju kaasa võtta ei saa. Paras challenge, sest ma käin isegi Saaremaal kohvriga, kuhu mahuvad kuu aja riided sisse. Andrus alati naerab, et palju ma siis neid riideid selga sain, mis kaasa võtsin 😀 Aga no, mis sa teed.. naiste elu on juba kord selline. Kohustuslikus vormis tuleb kontsad kaasa võtta, nii käskis vähemalt Liisu. 😀 Saab tehtud! Sest kui peole lähme, siis me ei tohi ju ladina naistele alla jääda. 😀 need teevad seal ju oma reggaeton’i ja on väga sensuaalsed. 😀

Rääkides ilmast, siis on seal aastaringselt kogu aeg soe ca 25C keskmine. Praegu on seal natuke sajusem periood, aga see sadu on selline, et korra päevas tuleb kerge sahmakas ja siis jälle päike väljas ja võib päevitama minna.

Üks asi mida veel pabistan on söök, sest see riik pole siiski Euroopa riik. Mul tuleb kohe meelde üks ”äärmiselt vahva seik” Taimaal: toidumürgitus. See oli lihtsalt nii rets. Eks püüan seal tooreid asju mitte süüa ja mereande ka mitte. #seafoodparadise

Muideks, meil on plaanis jaanuar/veebruar kuhugi reisule minna. Seekord koos kiddoga. Ehk oskate soovitada, kuhu võiks reisida(kus on soe) ja arvestades seda, et 1,5 aastane tuleb ka kaasa.

Nii haige, ma juba igatsen :/

4 COMMENTS

  1. Rongaema kindlasti pole vaid vanemad vajavad oma aega. Ise nii pikalt 1,5a lapse kõrvalt ära pole olnud, paar tundi max. Kõik reisid olema teinud lapsega.

    Mitmes kord loen “huvitavaid” fakte lapse arengust, mis ei ole just 100% õiged. Olen pereõde ning lastega tegelenud pikalt. Näiteks lapsel puudub ajataju-jah, laps ei saa aru, tunni või päeva arvestusest, aga aja pikkusest saab küll. 2 nädalat on pikk aeg aastasele lapsele ja kindlasti ei unusta ta selle aja jooksul vanemaid. Aeg ei liigu lapse jaoks kiirkerimisega 2 ndl
    edasi, vaid pigem vanemate ootuses aeg just venib.

    • Me ei julgenud sellisesse riiki kaasa võtta teda veel 🙂 aga on ka varem rohkem kui paar tundi minu ema juures olnud 🙂
      aga Jaanuaris/veebruaris uut reisi planeerides, võtame oma tibu ka kaasa 😛

      mhm, ma ei mõelnudki, et ta nüüd päris sellises ajavahemikust aru ei saa, aga päris sellist ajataju ei oma veel nagu meie.

      Igatahes, loodan, et ta väga ei igatse, hetkeseisuga tundub, et tal on väga lõbus seal Saaremaal 😛

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here